Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Viisa igavesse ellu

09.04.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks Temas igavene elu.
Jh 3:14b,15
Kord, kui Iisraeli rahvas oli kõrberännaku raskustes taganenud usust ja seetõttu endale kaela tõmmanud nuhtluse salvavate mürkmadude näol, tegi Mooses Issanda käsul vaskmao ja pani selle kõrge ridva otsa. Igaüks, kes nüüd pattu kahetsedes tõstis silmad vaskmaole, jäi elama, kuigi teda oli salvanud mürgine madu.
See lugu on taustaks Jeesuse sõnadele Inimese Pojast ja igavesest elust. Jeesus vastab siin Nikodeemuse küsimusele, täpsemalt tervele küsimuste jadale, mille võib koondada ühise nimetaja alla, kuidas saab inimene igavese elu? Nikodeemus tunneb Vana Testamendi lugusid hästi. Ta teab, et Jumala hüljanud jumalarahvale andis elu usk. Nüüd ütleb Jeesus, et igaühel, kes usub, on igavene elu.
Vaskmao tõstis Mooses kõrgele ridva otsa, et kogu rahvas saaks seda näha. Kristus on ülendatud, nagu ütleb apostel Paulus: «Kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka tulevasel ajastul» (Ef:21). Usk vaskmao tervendavasse väesse aitas vaid piiratud hulka inimesi teatud kindlal ajal. Usk Kristusesse ulatub üle selle maailma piiride aidates igaühte, kes Tema poole pöördub.
Teedy Tüüril on tore luuletus:
Taevasse vabalt ei pääse,
ei maksa ristimistunnistus,
vaga elu,
piiskopi soovitus
prestiižika kiriku nimi;
vaid veri, mille Tall Kolgatal valas,
ja veretunnistus südames –
usk Jeesusesse –
neil ainsaks nõutud viisaks,
kes saavad Riiki sisse.
Igavesse ellu jõudmise seisukohalt on kõik muu teisejärguline. Esmatähtis on usk. Usust aga tuleneb kõik ülejäänu.
Mare Palgi

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)