Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Viis olulist Johannest

22.06.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

16. saj Itaalia kunstniku Tiziani nägemus Ristijast Johannesest. Internet

Jaanipäev on oma nimetuse saanud Johannese nimest, mis omakorda tuleb heebrea keelest ja tähendab «Issand annab armu».
Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. See oli tulihingelise prohvetina tuntud Ristija Johannese kõige olulisem sõnum. Jaanipäeva auks esitleme Soome ajalehe Kotimaa vahendusel viit olulist Johannest, kes kõik andsid maailmale sõnumi armust.

1. Ristija Johannes
Ristija Johannes on kristliku maalikunsti üks lemmikteemasid. Teda kujutatakse sageli parema käe nimetissõrmega Kristuse poole osutamas. Johannese ja Kristuse vahel on tavaliselt tall, nii nagu itaallasest maalikunstniku Tiziani pildilgi. Teose taustal paistab Jordan, milles Johannes ristis Jeesuse.
Matthias Grünewaldi kuulsal Isenheimi kiriku altarimaalil Ristija Johannese kõrvale maalitud talle südamest jookseb veri armulauakarikasse.
Prohveti selja taha on Grünewald kirjutanud teksti Johannese evangeeliumi kolmandast peatükist: «Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.»
Ristija Johannes oli Piibli viimane prohvet, kes osutas saabuvale Messiale. Ristija oli juba lähedal temale, kelles täitusid Vana Testamendi prohvetite ennustused.
Selle saladuse paljastumist ootas ka Jesaja. «Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.» (Js 53:5)

2. Evangelist Johannes
Ristijal Johannesel oli palju jüngreid. Nende seas oli ka tema nimekaim, kalur Sebe­deuse poeg.
Kui Jeesus läks Johannesest ja tema jüngritest mööda, näitas Ristija tema suunas ja ütles: «Vaata, see on Jumala Tall!»
Noor Johannes hakkas järgima teist õpetajat. Hiljem sai temast üks Jeesuse lähematest sõpradest – koos venna Jaakobusega ja Peetrusega.
Enne oma surma andis Jee­sus oma ema Johannese hoolde.
Oma evangeeliumis kõneleb Johannes, et õhtusöögil nõjatus ta Jeesuse rinnale. Ta ütleb end olevat jünger, keda Jeesus armastas.
Johannese sügav teoloogia kasvab välja Jeesuse südamelöökidest. Neljanda evangelisti tekstid on täis eluvett. Ta näitab teed armuriiki, mis kogu oma rikkuses on meil olemas, kuigi me ei saa seda veel oma ihulike ilmadega näha.

3. Johannes Kuldsuu
Johannes Chrysostomos (347–407) oli Konstantinoopoli peapiiskop, kes sai oma erilise kõnelemisoskuse tõttu nime Kuldsuu.
Lisaks oma jutlustele on ta tuntud ka kui kiriku väärtegude kartmatu kritiseerija. Tavaline rahvas armastas teda, aga preestrid ja võimukandjad soovisid teda vaikima sundida. Moraalne sirgeselgsus viis lõpuks tema ülempiiskopi ametist tagandamiseni ja väljasaatmiseni. Johannes Kuldsuu suri paguluses.
Lääne kristlaskonnas ei tunta teda nii hästi kui idas. Õigeusu kirikutes loetakse igal ülestõusmispühal ette Johannes Kuldsuu ülestõusmispüha jutlus.
Selles ta kirjutab: «Laud on rikkalik, sööge joovastunult. Ärgu keegi lahkugu näljasena, sest pidusööki on palju. Rõõmustage kõik õigluse rikkusest. Rõõmustage kõik usu rikkusest. Ärgu keegi kaevaku puuduse üle, sest ühtne kuningriik on ilmunud. Ärgu keegi nutku oma eksimuste pärast, sest andeksandmine on tõusnud hauast. Ärgu keegi kartku surma, sest Päästja surm on meid päästnud.»

4. Risti Johannes
Juutlusest ristiusku pöördunud vanemate poeg Juan de Yepes y Àlvarez (1542–1591) sattus oma pere raske olukorra tõttu katoliku kiriku vaeste laste kooli.
Ta valis kirikliku karjääri ning temast sai preester ja müstika doktor. Hiljem liitus ta Avila Teresa uuendusliikumisega, mille tagajärjel nuheldi teda vangikongi piinakambris korduvalt.
Üheksa kuud kestnud piinamise ajal kirjutas ta müstika pärliteks peetavat luulet. Vangikongis hakkas kogunema ka sisu tema kõige kuulsamale teosele, mis kannab pealkirja «Pime öö».
Vaimulikus öös palve ja tundeelu kuivavad. Jumala tarkus on nii kõrge, et see ületab inimese mõistmise suutlikkuse. Seetõttu see ilmutab end inimesele pimedusena.
Hinge määritus teeb Jumala tarkuse kohtamise ahistavaks. Jumala helge käsi tundub raske ja vihameelne, tema armastus teeb valu.
Pimedas öös kristlane kasvab tõelisemasse usku, lootusse ja armastusse. Uues hommikus tulvab ellu valgust, rõõmu, jõudu ja suutlikkust.

5. Paavst Johannes Paulus II
Poolakast Karol Józef Woj­tyłast (1920–2005) sai paavst, kes avas katoliku kiriku uksed ja aknad kõikide kristlaste uuele kontaktile Kristuses.
Aastal 2014 pühakuks kuulutatud Johannes Paulus II avalikustas oma paavstiks olemise programmi juba esimeses ringkirjas «Redemptor hominis» (Inimeste lunastaja).
Paavst juhtis kristlaskonda pöörama oma vaimu, meele, tahte ja südame ühte suunda: inimese ja maailma lunastaja poole.
Ta innustas kristlasi kordama püha Peetruse tõdemust: «Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.»
Johannes Paulus II järgi peab kirik püsivalt ja kogu oma mõistmisega suunduma Tema poole, kes on pea. Tema poole, kes on tee, tõde, ülestõusmine ja elu.
Millel need käsitlused baseeruvad? Paavst Johannes Paulus II selgitab seda atraktiivselt oma teises ringkirjas «Fides et ratio» (Usk ja mõistus).
«Kogu kiriku mõtlemine kasvab välja teadmisest, et kirik kannab sõnumit, mille allikaks on Jumal (vrd 2Kr 4:1–2). Teadmine, mida kirik pakub inimesele, ei kasva välja selle omast mõtlemisest, olgu see ükskõik kui kõrgel tasemel, vaid Jumala sõna usus kuulamisest (vrd 1Ts 2:13).»
Danielle Miettinen
«Viisi armon Johannesta»,
Kotimaa 18.06.2015
Soome keelset tõlkinud
Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)