Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Viis kauaaegset diakonit pühitseti preestriks

15.02.2017 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Mälestuseks ordinatsioonipäevast. Vasakult: Ralf Alasoo, Tiit Kuusemaa, Arho Tuhkru, Urmas Viilma, Einar Soone, Kalle Rebane, Enno Tanilas ja Ants Rajando. Tiiu Pikkur

Laupäeval, 11. veebruaril ordineeris peapiiskop Urmas Viilma Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus preestriks viis staažikat diakonit. Peapiiskoppi assisteerisid piiskop Einar Soone ja toomkoguduse õpetaja abipraost Arho Tuhkru.

Preestriks pühitseti Ralf Alasoo, Tiit Kuusemaa, Ants Rajando, Kalle Rebane ja Enno Tanilas (jutlus). Organist oli Kadri Ploompuu.
Enne jumalateenistust andsid ordinandid koguduse kantseleis peapiiskopi ja assistentide juuresolekul ametivande, mida kõik ka allkirjadega kinnitasid.
Värskelt ordineeritud preestrid jätkavad oma koguduste teenimist: Ralf Alasoo Narva-Jõesuu, Tiit Kuusemaa Puhja, Ants Rajando Vormsi, Kalle Rebane Ida-Harju praostkonna vikaarina Prangli ja Enno Tanilas Karula kogudust.
Pidulikku sündmust oli tunnistama kogunenud hulgaliselt ordinantide kolleege, pereliikmeid, sõpru, sugulasi ja nende koguduste liikmeid. Toomkoguduse poolt andis juhatuse aseesimees Jüri Ehasalu ordineeritutele mälestuseks kellukesed.
Preestriks pühitsetud on kõik pikki aastaid ustavalt oma kogudusi diakonina teeninud, on olnud koguduse jaoks ikka oma õpetajaks, alates pühapäevast ongi nad koguduseõpetajad.

Diakon õpetaja ülesannetes
Usuteaduse instituudi pastoraalseminari juhataja piiskop Einar Soone sõnul andsid praostid märku, et võiks neid diakoneid, kes on pikka aega koguduses teeninud ja on tegelikult õpetaja ülesannetes neile antud eriõiguste tõttu, preestriks seada.
„Esimene taotlus tuli Lääne praostkonnast, kus Vormsi diakon Ants Rajando võiks olla õpetaja,“ selgitab Soone. „Vaatasime diakonite nimekirja ja leidsime neli, kes on üle kahekümne aasta olnud ametis, sisuliselt ühes kohas diakonina, kuid õpetaja õigusega ja üle 50 aasta vanad. Eelmisest pastoraalseminari rühmast tuli juurde ka Kalle Rebane. Tegime eraldi rühma, käisime sügisest peale koos ja nüüd jõudsid nad ordinatsioonini.
Nad olid väga motiveeritud, innustunud, nad olid tänulikud, et neid oli tähele pandud, ning väga õnnelikud ja rõõmsad. Väga meeldiv oli nendega töötada. Ja õnnelikud olid ka praostid, sest muidu on nii, et kui koguduse vaimulik on diakon, siis peab olema veel hooldajaõpetaja, kes sageli ongi praost ise.
Nad pidid korraldama teatud koosolekuid nagu nõukogu või täiskogu koosolek, tegema aruandeid jne. Nüüd nad vabanesid sellest kohustusest. Ma arvan, et selline otsus oli konsistooriumi poolt väga õigustatud ja tulevikus see korrastab ka meie vaimulike ridu. Sellega jääb ära diakonile eriõiguse andmine, preestrina neil ongi nüüd see õigus.
Muidugi me vaatasime väga hoolega kõiki diakoneid, kellest paljudel on veel õppimine pooleli, kes on nooremad ja vähemate kogemustega. Neile me sellist erandit ei tee. On ka neid, kes on soovinud diakoniks jäädagi, teenides koguduses teatud kindlaid lõike, näiteks diakooniatöö, palvetunnid jm. See ei pea reegel olema, et diakonist saab preester, aga kui diakon kannab õpetaja ülesandeid, siis oleks loomulik, et ta oleks juba preestri pühitsusega.“
Tiiu Pikkur

Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja!
(Jh 12:24)