Viipekeelne jumalasõna on hea õppematerjal

Kümme aastat on möödas ajast, mil Eesti Piibliseltsi juurde moodustati viipekeele toimkond, ja peatselt on lootust, et esimene pääsuke pesast välja lendab.

Markuse evangeeliumi viipekeelne tõlge on valmis, on vaja veel raha, et see kokku monteerida ja laiali saata. Tehtust kõnelevad seltsi peasekretär Jaan Bärenson ja toimkonna liige tõlk Liivi Hollmann, kel on doktorikraad viipekeele alal.
Jaan Bärenson ütleb, et Piibli tõlkimine viipekeelde sai kuningliku alguse, kui Rootsi Piibliselts esitles 1999. a Stockholmis viipekeelset Markuse evangeeliumi. Puuetega  inimeste patroon, viipekeelse kõnega esinenud Rootsi kuninganna Silvia kutsus kohalolijaid annetama Eesti Piibliseltsile, kel oli plaan sama töö ette võtta. Oma toetuse andsid Eesti Kirikute Nõukogu ja üksikisikud.
Tõlkimisega olid alustanud pastorid Riho ja Raivo Kurg, kes asusid koostööle seltsiga. 2001. aastaks jõuti ideega niikaugele, et moodustati seltsi juurde viipekeelne toimkond, kuhu kuuluvad viipekeele spetsialistid, luteri, nelipühi ja metodisti kiriku esindajad – algas tegelik praktiline töö.
Kogukond, kes viipekeelset jumalasõna vajab, on 1500 inimest ja nad on jagunenud kolme nimetatud konfessiooni vahel. Luteri kirikus toimub viipekeelne töö Püha Vaimu kirikus vaegkuuljast õpetaja Tiiu Hermati juhtimisel.
Kõige rohkem kurte on kogunenud nelipühi kirikusse, kus on kaks kurtide pastorit, vennad Riho ja Raivo Kurg. Tallinna kõrval on neil kaks väiksemat kogudust, üks Tartus ja teine Pärnus. Lisaks tehakse head tööd vene kogukonnaga, kellel on oma pastorid.

Noor keel
Taustaks selgitab Liivi Hollmann, et viipekeeled on üsna noored keeled ja hakkasid arenema siis, kui tekkisid esimesed kurtide koolid. Esimene viipekeelne kool asutati Prantsusmaal, Eestis jääb kurtide kooli algus aastasse 1866. Eesti viipekeelt on vähe fikseeritud, seepärast on seda ka raske uurida. Praegu on eesti keele instituudis koostamisel eesti viipekeele sõnaraamat.
Spetsialistina ütleb Liivi Hollmann, et eesti viipekeelel on ajaloolisi sugulussidemeid enim vene, prantsuse ja ameerika viipekeele haruga. Kuigi meil tänu geograafilisele lähedusele ja headele sidemetele kasutatakse palju rootsi- ja soomekeelset viipekeelt, erinevad need üsna palju eestikeelsest viipekeelest.
Aga selgub ka, et eestikeelsel viipekeelel on oma murded johtuvalt sellest, missuguse kooli kasvandikuga on tegu. Kas siis Tartu vaegkuuljate kooli, Tallinna või varem tegutsenud Porkuni kooliga. Nii on keelekasutus erinev piirkonniti ja põlvkonniti. See ei takista kõnelejaid (loe: viiplejaid) õnneks üksteisest aru saamast. Eesti keel on kurtide jaoks võõrkeel ja seda fakti ei tohi unustada. Liivi Hollmann ütleb enda kohta, et tema kasutab aktsendiga viipekeelt. 
 
Tõlkeprobleemid
Teemat tundmata võib küsida, kuidas kulus kõige lühema, 16 peatükiga Markuse evangeeliumi tõlkimiseks kümme aastat. Vastus on lihtne – kurtidel puudus ühiskeel ja leida tuli konsensus konfessioonide vahel, et ka järgmine põlvkond piiblitõlget aktsepteeriks. Selles mõttes on tehtu suurepärane õppematerjal viipekeele omandamiseks.
Tõlketöö tulemusena tuli viipekeele sõnavarasse uusi sõnu, nende loomine oli pikk protsess. Näiteks on toimkond välja mõelnud ja salvestanud evangeeliumi lisa jaoks hulga Piiblis esinevaid kohanimesid. Kas need kasutusse jäävad, näitab aeg. Teksti edasiandmiseks võib nimesid ka sõrmendada – igale eesti keele tähele vastab kindel sõrmede asend, aga see võtab palju aega ja nii leiti iga nime jaoks oma viibe.
Lahendused tuli leida ka nende sõnade või väljendite jaoks, kus eri konfessioonid kasutavad tõlkimisel erinevaid viipeid. Näitena meenub Liivi Hollmannile esmalt sõna «aamen», mille puhul nelipühilased kasutavad eesti keele baasil tekkinud ja luterlased soomepõhist viibet.
Teoloogide Randar Tasmuthi ja Peeter Roosimaa abi vajati kirjakohtade seletamiseks ja täpsustamiseks. Näiteks Mk 1:10: «Ja veest välja tulnud, nägi ta kohe taevast avanevat ning Vaimu kui tuvi laskuvat tema peale.» Nimelt on viipekeel väga täpne, aga kõnealune kirjakoht ei määratle, kas tuvi laskus Jeesuse õlale või pea peale. Või hoopis kuhugi mujale. 

Esimene samm
Viipekeelne tõlketöö on samasugune tõlketöö nagu mis tahes muu, kinnitab Liivi. Edasi tuleb anda mõtet, aga tõlgina usub ta, et õiget tõlget ei olegi olemas. «Kui Piiblit tõlgivad spetsialistid, siis, olgem ausad, meie tõlge on amatöörlik. Meie tõlkijad on viipekeele kasutajad, aga mitte pädevad, et teha tõlketööd,» on Liivi tagasihoidlik tehtut hinnates.
Aga seni pole paremat tõlget tehtud, lohutab ja tunnustab kogenud tõlki Jaan Bärenson. Kindlasti on viipekeelses evangeeliumis eesti keele mõjutusi, eestikeelseid lausekonstruktsioone, seepärast saadeti kurtidele 2003. aastal kasutada kolme esimese peatüki katsevariant. Tööd jätkati.
Appi tuli kriitiku, eksperdi ja suunajana Ühinenud Piibliseltside piiblitõlke konsultant Seppo Sipilä Soomest ja tööd alustati otsast peale. Möödunud kümne aasta jooksul on viipekeel tublisti arenenud, nüüd jääb tõlgitud Markuse evangeeliumi ülesandeks kujundada omakorda viipekeelt.

Tehniline teostus
Viipekeelne evangeelium on vaatamiseks, seepärast on oluline osa selle tehnilisel teostusel. Viimasel salvestusel viiplevad kurdid Riho ja Alla Kurg, vahepealset versiooni on aidanud viibelda kurtide pastor Kaido Paales Tartust. «Kuuljad räägivad viipekeelt ikka aktsendiga, midagi pole parata,» ütleb Liivi. Seepärast vajati tõlkijaks kurti, kes kasutab viipekeelt iga päev.
Protsess ei olnud kerge. Lõikhaaval arutati läbi, kuidas mõte ja detailid oleksid teoloogiliselt paigas. Riho ja Alla valmistasid kodus tõlked osade kaupa ette ja siis salvestati mustand. Mustandit parandati senikaua, kuni toimkond sellega rahule jäi. Saadud viipekeelne tekst ees, viiplesid Riho ja Alla sisse lõpliku versiooni.
Kaamera taga oli esmalt Raivo Erm. Et protsess oleks sujuvam ehk kulgeks ilma tõlgi abita, võttis töö üle kurt Kert Kalvik. Abi oli sellestki, et kurtidel on oma stuudio.
Kui küsida, kas valminud tõlketöös tuleb välja evangeeliumi sõnavaraline rikkus, siis otsest vastust sellele küsimusele ei ole. Viipekeeles ei tarvitse olla ühe sõna kohta mitut sünonüümi nagu eesti keeles, küll aga on näiteks jooksmise kohta palju viipeid. Peab olema selge, kes või mis jookseb, kas loom, inimene või vesi.
Paljud asjad on kümne tööaasta jooksul selgeks vaieldud, loota on, et edaspidi läheb tõlkimine kiiremini. Saab see siis olema taas evangeelium, apostlite teod või Rooma kiri, on teadmata. Uks viipekeelsele jumalasõnale Eestis on igal juhul avatud.
Rita Puidet

Viipekeelne töö Eesti kogudustes
Püha Vaimu kogudus, õpetaja Tiiu Hermat
Nelipühi Tallinna kogudus, pastorid Riho Kurg, Raivo Kurg, Margit Taks
Nelipühi Tartu kogudus, pastorid Meelis Peedo, Janis Golubenkov
Tõlketöö toimkonda kuuluvad Jaan Bärenson, Liivi Hollmann, Riina Paales, Riho Kurg, Tiiu Hermat, Aivo Erm, Riina Kuusk, Alla Kurg