Esileht » Arvamused » Arvamus »

Viimased sõnad poliitilises määramatuses

18.04.2012 | | Rubriik: Arvamus

Tundes isiklikult või lähedalt küll paljusid poliitikuid, olen ma vaid korra öelnud lahkunule ta sarga peatsis sõnad hüvastijätuks teistele. See oli Ferdinand Eisen (1914–2000), kunagine koolitegelane ja ilmselt vasakpoolne, 1940. aasta kollaboratsionist, kuid ka ametimees, tänu kellele õppis mitu põlvkonda okupatsioonialuseid matemaatikat ja keemiat algupäraste eestikeelsete õpikute järgi. Neid õppijaid oli ta surmaaegses Eesti Vabariigi valitsuseski, ent keegi ei söandanud olla avalikult tänulik.

Konservatiivsus laenuks?
Tahaksin puudutada siin küsimust, milleta puudub konservatiivsusel inimlik parameeter. See on inimese lahkumine teispoolsusesse olukorras, kus sina, kes sa jätkad maapealset ringkäiku, ei jaga kadunu kõiki seisukohti. Lihtsamini öeldes seisneb küsimus heade sõnade siiruses tol hetkel, kui tuleb täita kurba kohust.
Käsitades konservatiivsust mentaliteedi ehk vaimse käitumisviisina, võib küll öelda, et meie kooliaastail (1961–1972) õpetasid seda peamiselt sellised ajalooõpetajad, kellele aastaarv oli tähtsam kui tegelase psühholoogiline portree. Me õppisime konservatiivsuse tausta väljaspool teda ennast. Kui see ka oli paratamatu, siis konservatiivsuse kasvatamine jäi ikkagi perekonna sisse ka nendel juhtudel, mil kodus leidus mõni ajalooline romaan või oli tegu sündmusega, pärast mida oli loomulik küsida, mis jäi konservatiivsusest alles.
Keskaja sügise ja uusaja hiliskevade vahel võib niisuguste sündmustena mõista monarhia kukutamist Inglismaal 1649 (vt köidet «England under the House of Stuart» David Hume’i (1711–1776) teosest «Inglismaa ajalugu Julius Caesari vallutustest kuni 1688. aasta revolutsioonini» (1754–1762); tõlge esimesest osast vene keelde 2001) ja Prantsuse revolutsiooni 1789 (vt Thomas Carlyle’i (1795–1881) «The French Revolution» (1837), tõlge vene keelde 1991).
Mõlemal korral säilis konservatiivsusest tugev riik – toosama institutsioon, mis 1990. aastate algul muutus Eestis peaaegu et vandesõnaks. Inglise või prantsuse moodi konservatiivsust Eestis ei raja, sest meil puuduvad rojalism ja monarhia ning meie keskklassi moodustavad suures osas tõusikud.
Eestis saaks konservatiivsus seisneda eetilises mõõdupuus, näiteks selles, kas nn siseopositsioon täiendab valitsevat arvamust või on kahetsusväärne. Kuna tingimused on ajaloos väga erinevad, siis ei olegi võimalik konservatiivsust mujalt laenata, nii et me võime koguni küsida, kuivõrd on konservatiivsus Eestis mis tahes inimrühmale ideaaliks.
Viimased sõnad on tegelikult hüvastijätt üleminekul ühelt teeotsalt, mis on saanud juba läbi, teisele, mille pöördeid me ei tea. Lugenud siit ja sealt teoseid konservatiivsuse kohta, üllatas mind, et peamiselt mõistetakse viimast majandusliku või ka poliitilise käitumisena ehk evolutsioonilise teena lahus intellektuaalsest doktriinist.
Olgu niisuguseks doktriiniks tänamine selle eest, mille tõttu sa oled jäänud truuks ehk vältinud reetmist. Seda saab õpetada suhtumise kaudu, tunniplaani teda ära ei mahuta. Suhtumine omakorda sõltub sellest, millise sisu me anname sõnale «tolerants». Õpetaja jaoks igavene probleem, sest hinne «puudulik» võib tähendada nii «intolerantseid» kui ka «nulltolerantsi», ent hinde «2» vältimine ei ole lahendus.

Kas võõras ajalugu või oma tulevik?
Eelarvelises mõttes on sõnale «konservatiiv» antud tähendus «kokkuhoidlik». See on võimalik õhutühjas ruumis, kuid viib otsekohe vastuollu nn heaoluriigiga, mille näiteks seati omal ajal Rootsi Kuningriiki. Kokkuhoidlikkus vist ei tähenda reetmist, kuid heaolu ei välista reetmist mitte kunagi.
Kokkuhoidlikkust majandamisel tuleb planeerida, intellektuaalseid doktriine aga projekteerida ei anna. Olulisemaks kui see erinevus muutub ent hoopiski küsimus, kui kaua jaksavad inimesed oodata seda aega, mil konservatiivsus just mentaliteedi mõttes jõuab sihile tolerantsi ja eneseksjäämise vahel.
Mulle näib, nagu oleks meie keskel küllalt neid, kelle meelest konservatiivsus on teatav eesõigus. Kui nii, siis me ehitame taas hierarhilist ühiskonda ega oska hauapäitsis midagi kahetseda.

Peeter Olesk
,
kirjandusteadlane

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)