Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vihmaste ilmade avastused

03.08.2005 | | Rubriik: Kolumn

Suvekuudel ette tulevad vihmased ilmad sobivad suurepäraselt vanade raamatute
lugemiseks, unustatud plaatide kuulamiseks ja kunagiste sündmuste meenutamiseks.
Inimeste mälu on selektiivne ja kunagi olulised olnud mõtted ja ideed, mida
igapäevases töös ei kasuta, ununevad kergesti. Ometi võivad nii mõnedki
aastatetagused sündmused ja isikud nende meenutamisel igaüht taas mõjutama
hakata.

Suvekuudel ette tulevad vihmased ilmad sobivad suurepäraselt vanade raamatute
lugemiseks, unustatud plaatide kuulamiseks ja kunagiste sündmuste meenutamiseks.
Inimeste mälu on selektiivne ja kunagi olulised olnud mõtted ja ideed, mida
igapäevases töös ei kasuta, ununevad kergesti. Ometi võivad nii mõnedki
aastatetagused sündmused ja isikud nende meenutamisel igaüht taas mõjutama
hakata.

Üheks selliseks käesoleva suve avastuseks oli minu jaoks vene laulja ja
näitleja Vladimir Võssotski, kelle kahekümne viiendat surma-aastapäeva
põhiliselt küll Venemaal möödunud nädalal laialdaselt tähistati.

Küsitluste kohaselt teab Võssotskit praegugi 97% venelastest. Loomulikult oli
ta omaaegne ja on tema praegune tuntus ning mõju Eestis tunduvalt väiksem.
Siiski oli ka meil piisavalt inimesi, kellele vaid neljakümne kahe aastasena
surnud laulja esitatud vangifolkloor, laulud mägedest või sõjast suurt mõju
avaldasid. Mõnusalt kähedahäälse laulja sõnum oli kui värske tuulepuhang
nõukoguliku propaganda taustal ning võimaldas vaadet tõelisesse vene hinge. Pole
ime, et paljudele tundusid 1980. aasta ülespuhutud Moskva olümpiamängud
kõrvalise sündmusena seal samal ajal toimunud Vladimir Võssotski matuste kõrval.

Nõukogude ajal oli avalik kriitika ühiskonna aluste vastu välistatud. Võimud
sallisid vastumeelselt vaid üksikuid ametlikust ideoloogiast erinevatelt
alustelt lähtuvaid rühmitusi, mis moodustusid peamisel usu- või kultuurivallas.
Sarnaselt kirikule esindas ka Võssotski nõukogude võimu poolt talutud
kontrakultuuri. Sarnaselt kirikule pidi ta ka oma sõnumi mingil kombelgi
esitamiseks minema võimudega kompromissile, küllap oli ka see üks laulja rahutu
elu ja varase surma põhjuseid. Prohvetid ja sõnumitoojad, kelle väljaütlemised
võimudega vastuolus on, surevad ikka noorelt.

Küllap võib leida teatud sarnasust kirikuga ka suhtumises Võssotski
loomingusse. Mitmed inimesed, kes konjuktuursetel kaalutlustel lauljat vältisid,
esinevad nüüd tema loomingu ja mälestuse suurimate austajatena. Sarnast nähtust
kohtab ka kirikus. Loomulikult elab kirik sellised värvivahetajad üle ja küllap
ka Vladimir Võssotski mälestus.

Toomas Jürgenstein

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)