Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vihkamine surmab kaastunde

/ Autor: / Rubriik: Hingehoid / Number:  /

Hiljuti sain väga mõtlemapaneva kogemuse osaliseks. Vihastasin nii, et silme eest läks mustaks. Otsekui tume võrk oleks tõmmatud silme ette. See kestis küll lühikest aega, kuid mõtlen sellele veel mitu nädalat hiljemgi. Hetkeks otsekui loori langemine silmadele avas mu mõistuse nägema midagi, millele ma varem eriti polnud mõelnud ja tõi mind tublisti lähemale vihkamise ja sellega lahutamatult seotud sallimatuse mõistmisele.

Sageli imestatakse, miks inimesed vihkavad üksteist? Miks ei suudeta taluda teiste juures omadusi ja käitumist, mis teistele ei peaks üldse korda minema. Vihkamist on raske mõista. Selle tagajärjed on hävitavad, vahel suisa surmatoovad. Sageli ulatuvad vihkamise juured nii kaugesse minevikku, et enam ei mäletagi, millal ja kuidas kõik alguse sai. Kindlalt teatakse vaid, et ollakse alati pahuksis või vaenujalal oldud.

Sellisest olukorrast on väga raske välja tulla. Raske on sellepärast, et vihkamine pimestab. Kedagi vihates kaotame võime näha teda kui teist inimest, hakkame mõtlema ja käituma mõistusevastaselt. Lisaks mõistusele surmab vihkamine kaastunde ja andeksandmine tundub mõeldamatu. Olukord võib areneda nii kaugele, et ligimese inimlikkus täiesti tuhmub. Hakkame nägema vaid mingit ebamugavat või ebasoovitavat nähtust, millest on vaja kiiresti lahti saada. Seda saab teoks teha enda eraldamise või teise hävitamise teel. Kunagised rahulikud naabrid tõusevad üksteise vastu, sõbrad saavad vaenlasteks, armastajad vihkajateks. Võimatu on kokku arvata, kui palju inimesi maailmas on olnud haaratud pimedast vihast teise rassi või rahvusse, teise usku või mis tahes muusse kogukonda kuuluvate inimeste vastu.

Kõike seda nägime ja kuulsime ka Suurel Reedel loetud loost Kolgatal toimunu kohta. Pimedus kattis maad, mis värises inimeste jalge all, ja templi eesriie kärises pooleks ülemisest äärest alumiseni välja. Vaimulik ja maine kõnelesid koos, sest mees, kes suri ristil, oli lihaks saanud Jumala Sõna. Hetke vältel võidutses kogu maailmas vihkamine ja tema, kes oli ristil, lasi selle täielikult enda peale tulla. Tema peamine erinevus kõigist teistest sarnasesse olukorda sattunud inimestest seisnes selles, et ta ei sajatanud, vaid palus andestust.

Nii lõppes vihkamise võidumarss täieliku läbikukkumisega. Kolmandal päeval tühjaks jäänud hauas lõpetas vabanemise valgus eraldatuse pimeduse. Raske kivi hauasuu eest veeres ära, surilinad jäid tühjalt vedelema. Armastus võitis vihkamise.

Eesti keeles on tähelepanuväärne seos sõnade «viha» ja «vihkamine» vahel. Kasutame koguni väljendit «viha pidama». Hetkeline tundepuhang muutub püsiseisundiks, kui inimene «laseb päeval looja minna oma vihastamise üle». Vihastamist ei saa ükski inimene vältida. See kaitseb meid olukordades, kus «hing saab täis» midagi, mis sinna ära ei mahu. Eraldame vihahoos endast hingeseisundi, mis meid muidu muserdaks ja pikapeale oma raskusega maadligi rõhuks.

Viha juured on abituse- ja jõuetusetundes. Kui näeme või kuuleme midagi, mis ei mahu meile tuntud raamidesse; mis eirab reegleid, milles arvame end olevat teistega kokku leppinud; mis ületab meie taluvuse piirid ootamatuse, ebameeldivuse või tülikusega. Sama kehtib paraku ka vihkamise kohta. Vahe on vaid selles, et hetketundest on saanud kestev seisund. Põhjused on samad: võimetus midagi või kedagi mõista, tahtmatus end asetada teise inimese olukorda ning soov end kaitsta tundmatu või võõrastava pealetungi eest.

Inimene ei suuda kaua olla üksi. Eraldatus teistest käib kõigile üle jõu. Kahjuks tähendab see aga, et sallimatus otsib seltskonda ja inimene oma üksinduses leiab sageli omasuguseid, kellega hakatakse võitlema nende vastu, kellest ei suudeta aru saada. Ajaloost on teada, kuidas kiire kultuuri areng on viinud terveid rahvaid sallimatuse sohu. Mauride Hispaaniale järgnes inkvisitsiooni ajastu ja XIX sajandi lõpu õitsev Euroopa sööstis maailmasõdade ja massimõrvade sajandisse. Eestis on praegu palju rõõmustavat arengut, kuid ei maksa alahinnata sellest tulenevat ohtu otsida muutuste keerises eraldatust ja tuge vanameelsest piiratusest. Inimeste vastuvõtuvõimel on piirid ja nende ületamine võib tuua kaasa traagilisi tagajärgi.

Kokkuvõtteks tahan meelde tuletada lapsemeelt ja täisea mõõtu, mida Uues Testamendis meid innustatakse saavutama. Nii laps kui ka täiskasvanu suudavad elu muutuste ja mitmekesisusega hakkama saada. Teismelistel ja vanuritel on see raskem. Tahaks loota, et siiski mitte võimatu.

Heino Nurk
õpetaja