Esileht » Arvamused » Kolumn »

Vihakõne karistamise karmistamisest

14.10.2020 | | Rubriik: Kolumn

2008. aastal võeti Euroopa Lii­du nõukogu raamotsusega „tea­tud rassismi ja kseno­foobia vormide ja ilmingute vas­tu võitlemise kohta kri­mi­naalõiguse vahenditega“ vastu tekst, mis keskendus kaitsele rassistliku ja ksenofoobilise vihakõne eest (ehkki seal mai­niti lisaks ka usutunnistust ja sünnipära). Kirikule paistab enim peavalu tekitavat see, et vihakõne määratlus on hil­jem muutunud avaramaks ning kaitse vihakõne eest laie­neb ka seksuaalsetele orien­tat­sioo­ni­dele. 

Ma ei tea, kas see on kok­kusattumus või mitte, ent ka Eesti Kirikute Nõu­kogu seisukohavõtt homo­sek­suaal­suse küsimuses pärineb aas­tast 2008 (http://www.ekn.ee/inc.lakitus.php?id=308) ning ka tolles dokumendis näh­ti hoolega vaeva sellega, et sõnastada kirikute üht­ne ja tauniv seisukoht (homo­sek­suaalsus on patt kõigis tema avaldumisvormides – „su­gu­kirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena“), ent teha seda nii, et ei min­daks vastuollu üldiste, legaal­sete ja üleühiskondlike arusaa­mis­tega homoseksuaalse orientat­siooniga inimeste inimõigus­test („Samas ei õigusta EKN ennast homoseksuaalidena määratlenud inimeste ahis­ta­mist ega nõustu katsetega eris­tada inimesi selleks, et neid põlgusega kohelda või häbimärgistada.“).

Praegu ei ole Eesti võtnud vastu nõutavaid sätteid avaliku vihakõne kriminaalkaristuste osas, ent kui (nt vabariigi järg­mise valitsuse ajal) need vastu võetakse, mis siis muutub? Kas kirik muudab oma seisukohti? Kui ei muuda, kas siis mõni kiriku seisukoht võib liigituda vihale kihutamiseks? Kas pel­galt sellepärast, et keegi võib süü­distada kirikut vihakõnes, peaks kirik oma seisukohti muut­ma?

Mõningat kompromissi­val­­mi­dust seadusloome osas on väljendanud hilju­ti­ne peapiiskop Urmas Viil­ma seisukoht, et „pä­rast rah­vahääletust võib kooselu­sea­duse rakendusaktid vastu võtta“ (ERR 07.10.2020, https://www.err.ee/1144044/viilma-parast-rahvahaaletust-voib-kooseluseaduse-rakendusaktid-vastu-votta), sa­mas kui EKNi varasemad sei­sukohad homo­seksuaalsuse küsimuses ei toe­ta­nud sooneut­raalse kooselu­sea­duse vastu­võt­mist. Ent seda ei pea üld­se käsitlema lähtuvalt vi­ha­­kõne perspektiivist, vaid ühe ühis­kondliku osapoole ootus­test.

Kui Eesti karmistab vihakõne ka­ristused, siis tõenäoline on, et kiriku seisukohaga ho­mo­seksuaalsuse küsimuses ha­katakse teravamalt tegelema nii kiriku sees kui ka kirikust väl­jas. Kohtutel, Euroopa Lii­dul, avalikus meediaruumis sõnakasutust seiravatel ko­daniku­ühendustel, Facebookil ja Twitteril (kes 2016. aastast on kohustatud vihakõnet 24 tunni jooksul kõrvaldama) ning nende poolt kasutatavatel algoritmidel on kõigil oma süsteem, kuidas liigitada sõnu ja sõnade järjekorda ning sealt edasi inimesi ja inimühendusi. 

Aeg on selline, et inimesed ja grupid on (õppinud ole­ma?) üha tundlikumad ja haa­vatavamad. Meid kõiki õpe­ta­takse kõike tundlikku ära tundma ning kas turvaliselt käsitlema või üldse mitte puudutama. 

Iseäranis tuleb jälgida sõnu (Mt 12:37), sest sõnadest püütakse sind lõksu (Mt 22:15).

 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)