Esileht » Uudis » Uudised »

Vigala lugu jõuab kohtusse

15.03.2006 | | Rubriik: Uudised

Vigala kirikus toimunud kantsli ja
altari ülevärvimise kohta on algatatud kriminaalmenetlus.

Vigala Maarja kiriku kantsli ja altariseina
muinsusväärtuste rikkumise asjaolude uurimiseks ning süüdlaste täpsustamiseks
on Lääne Ringkonnaprokuratuur algatanud kriminaalmenetluse, mille aluseks on
Muinsuskaitseameti vastavasisuline avaldus 1. veebruarist 2006. Viimane põhineb
karistusseadustiku § 204 esimesel lõigul, mille teemaks on kultuurimälestise
rikkumine, kui sellega on tekitatud oluline kahju. 

Muinsuskaitseamet on tellinud Kanuti
ennistuskojalt põhjalikud uuringud, kas ja kuidas taastada Vigala Maarja kiriku
rikutud altarit. Täiendavate uuringute tulemused, mille alusel saab otsustada,
milliseid tehnikaid kasutada ja millal on võimalik hakata värvi kantslilt ja
altariseinalt eemaldama, selguvad eeldatavasti jaanipäeva paiku. 

17. sajandist pärit barokkstiilis kantsel
ja altarisein on omavoliliselt Sadolini värvidega üle värvitud ja nii on
rikutud väärtuslik muinsus. 

EK

6 Kommentaari artiklile “Vigala lugu jõuab kohtusse”

  1. Külaline ütleb:

    Mis saab nüüd vaimulikust? Kas puuri või mis? Tunnen Kristiinale siiralt kaasa. Mul oma kirikki vajab remonti, aga ei julge mitte näppugi külge pista! Kui igavikku lahkunud mungad-ehitusmeistrid teadnuksid ette 20-21 sajandi kombeid ja seadusi, poleks vist selliseid kivikolosse püsti löödud. Muidugi, asjatundlikkus ja materjalide õige valik on omal kohal, aga see, et iga kiriku remondi jaoks tuleb tellida firmalt teenust… Kui uue kiriku ehitamine vaid odavam oleks, valiks remondi asemel uusehituse või veel parem: Maksaks kohalikule kultuurimajale pühapäevase tunni-paari eest renti ja jumalateenistus saaks peetud mitte halvemini kui külmas kivikindluses. Igasugused parasiitkulutused oleksid väiksemad ja maakogudusel oleks võimalik raha kasutada ka selleks, milleks kirik on tegelikult siia maailma üldse kutsutud-Jumala Sõna kuulutama ja kogudust ehitama – inimestest!. Kogudusele tihti üle jõu käiva ekspluatatsiooni kuludega kivikolosse, mille suuruse või kõrgusega armastatakse uhkustada, pole Piiblis küll kästud ehitada. Küll käsib Jeesus ehitada kogudust ja elavat usku Taevase Isa tõotustesse. Asi poleks maal nii hull kui meil poleks nii palju kinnisvaraga seotud sunniviisilist asendustegevust. Meil oleks rohkem aega Jumala ja inimeste jaoks.

  2. Külaline ütleb:

    kirik ei ole vist siiski isiklik köök või magamistuba, mida oma suva kohaselt võib roosaks võõbata.

  3. Külaline ütleb:

    Luterikiriku privileegiks on hoida eelnevate põlvede, nii matreiaalset kui ka traditsiooni pärandit ning eesõiguseks ühildada vana uuega, kahju tegemata. Minu kogemus on et muinsuskaitsega annab läbi rääkida, kuigi see võib olla ääretult raske, kuid koostöös omavalitsustega ning restaureerimist hästi tundvate inimestega (neid polegi nii vähe) jõuab alati osapooli aktsepeeritava tulemuseni ja võivad avardada mõlema poole arusaamisi.

  4. Külaline ütleb:

    Algab siis riigi ja kiriku vaheline kohtuasi. Siin on küsimus: kelle omand on altar.

    Ja kui viidatakse § 204 esimesele lõigule, mille teemaks on kultuurimälestise rikkumine, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Küsimus siis milline on see “oluline” kahju? :?

  5. Külaline ütleb:

    VEEL: kas altar on ikka rikutud (esteetiliselt ju ei ole) ja kas altareid peab ikka taastama?

    [I]null[/I][I]see kirjaruut on siin veidi väikseke.[/I]

  6. Külaline ütleb:

    Kui on väärtuslik barokk stiilis altar, peaks enne Sadoliniga värvimist konsulteerima Muinsuskaitsega,aga mitte omavoliliselt ja ilmselt ka oskamatult ise tegutseda.On võimalik teha projekte, et raha saada restaureerimiseks.Nii et arvan, et raha ei saa siin olla põhjuseks, miks “odavamalt” peaks tegema hakata.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)