Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Victor, quia victima

08.04.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Oleme kogemas kirikuaasta kulminatsiooni. Ülestõusmisnädalal tähistame Jeesuse võitu surma üle ja rõõmustame igavese elu võimalikuks saamise pärast. Kogu ülejäänud kirikuaasta tegeleme omal moel selle sündmuse mõtestamisega. Koos apostel Paulusega saame ka täna surma trotsida prohvet Hoosea sõnadega «Surm, kus on su okkad? Põrguhaud, kus on su astel?».
Kuid aja möödudes võib võidujoovastus kuhtuda ja igavese elu reaalsus teadvustub meie jaoks sama saatuslikuna kui surelikkus. Meile on antud vaid üks elu, mis saabki meie igavikulise otsuse aluseks. Vahel kuuleme, kuidas keegi õigustab oma egoistlikku eluviisi väitega, et ta elab ju vaid korra. Taassündimise usus oleks sellisel inimesel ehk lootustki. Hea küll, see elu läks untsu, aga kui õnnestub uuesti sündida, siis läheb ehk paremini. Kristlikus usus on meil aga vaid üks elu. Üksainus võimalus. See on väga suur vastutus, sest meie usk ja teod ei määra igavikku üksnes meile endile, vaid kaasteelistele ja lastelegi.
Tahes-tahtmata tekib vahel küsimus, miks pidi Jumal inimese lunastamiseks nii keerulist ja kummalist skeemi kasutama. Kas see pärispatu andestamine ei oleks võinud siis kuidagi humaansemal ja esteetilisemal moel aset leida? Miks pidi Jumal endaga lepitamiseks ise selle nimel nii võikal moel kannatama ja osast inimestest enda mõrtsukadki tegema? Kas lunastus oleks jäänud olemata, kui Pilatus poleks juutide šantaažile järele andnud ja oleks Jeesuse hoopis maapagendusse saatnud? Kindlasti oleks Jumal saanud andestada ka valutumal moel, kui tema eesmärgiks olnuks pelgalt iseenda satisfaktsioon. Lunastusteost pidi saama aga usu vundament kogu inimkonnale. See pidi olema otsustavalt mõjuv igale inimesele.
Üldjuhul on inimkonna fookuses peamiselt säravad võitjad: kuulsad väejuhid, spordikangelased, ettevõtete ja riikide juhid. Me kaldume peitma oma nõrkusi ega eksponeeri oma valu. Kui Putin on haige, siis on ta lihtsalt mõnda aega peidus ja astub rahva ette veelgi säravamana kui enne. Jeesus aga asetub meie ette kannatava ning haavades võitjana. Kirikuisa Augustinus on mõtestanud Jeesuse lunastustegu oma «Pihtimustes» (Conf. X. 43) nii: Pro nobis victor et victima; et ideo victor, quia victima («Ta on meile võitja ja võidetu – ja võitja seetõttu, et võidetu»). Võitjaid on üldjuhul maailmas tunduvalt vähem kui võidetuid. Ometi peavad just ajalikud võitjad nägema sageli hulga rohkem vaeva selleks, et igavikulises mõõtmes mitte kaotajate sekka jääda. «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» Mitte keegi meist ei ole seetõttu kõrvale jäetud, et ta pole osutunud maisel skaalal võitjaks.
Seal, kus on võitjad, on paratamatult ka võidetud ehk kaotajad või ohvrid. Seda nii sõdades, valimistel kui ka spordivõistlustel. Jeesus asetab meie ette aga oma võidu, mis on meie kõigi võit ning milles kaotajaid ei peagi olema. Meil kõigil on võimalus saada võitjaks koos Kristusega. Ja kui läheb teisiti, siis on see eelkõige meie endi valik, sest Jeesuse võidu tagajärjel ei ole keegi sunnitud kandma kaotusvalu. Võidu nimel on valitsejad ja preestrid olnud läbi aegade valmis ohverdama nii mõndagi või teisigi. Jee­sus aga ei soovinud võidu nimel teisi ohvriks tuua. Temast sai võitja, sest ta seadis end ise ohvriks. Victor, qiua victima.
René Girardi teatakse kui «patuoina» teooria loojat, milles iga religiooni aluseks on vägivaldne ohverdamine. Jeesuse lunastusteos toimus selle mustri suhtes tegelikult kardinaalne pööre. Jumal ei nõua inimestelt kellegi või millegi ohverdamist, vaid ohverdab enda. Mitte ükski religioon, õpetus, riigikord või maine väärtus ei saa õigustada kellegi teise elu ohverdamist. Ainus mõeldav variant saab olla enese ohverdamine teiste inimeste eest. Ehk nagu Jeesus ütles: «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.»
Seega, kui John Lennon laulis oma kuulsas laulus «Imagine», et ta unistab maailmast, kus pole riike, religioone ega omandit, mille nimel tappa või surra, siis Kristuses avaneb see unistus omal moel võimaluseks ka meie maailmas. Üksnes armastus inimeste vastu õigustab ohvrit ja sedagi vaid iseenda näol. Nii Jumal Jeesuses ju toimiski. Ja just selline usk annab meilegi tõelise jõu ja väe võita kuri ära heaga, sest isegi ajaliku kaotusega silmitsi seistes võime ometi rõõmustada võidu üle igavikus. Te võite öelda, et olen unistaja – kuid ma ei ole ainus.
Laanepere,Taavi

 

 

 

 

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)