Via dolorosa’le enne kirikukalendri kannatusaega
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 2. märts 2022 Nr 9 /
Möödunud nädalasse jäävad sündmused paiskasid sassi senise valemi Euroopa riikide toimimisest. Arvamusliidrid kordavad sõnu, millega iseloomustatakse 2001. aasta 11. septembri sündmusi: maailm muutus pöördumatult. Kui ka Ukraina piirile koonduvad Vene sõjaõud alarmeerisid maailma agressiooni võimalikkusest, siis ometi ei usutud reaalse sõjategevuse algust viimase hetkeni. Meist keegi ei tahtnud seda uskuda. Ka siis, kui luureandmed edastasid sõnumi, haarati viimase õlekõrrena lootusest, et Vene karu vaid möirgab ega ründa.
Ta ründas siiski. Et maailma veenda oma ülemuslikkusest. Esimesed sõjapäevad on agressorile aga pettumuseks – Kremlil ei õnnestunud Ukraina moraali murda. Kujund Koljatist ja Taavetist tuleb piiblilugudest meelde. Teated sõjatandrilt edastavad pildi ukrainlaste valmisolekust kaitsta oma kodu ja kodumaad. Nende vaprate naiste ja meeste innukus seista vabaduse eest oma elu hinnaga on laialdast lugupidamist äratanud. Ka riigid, kes veel hiljuti väljendasid valmisolekut mõista Venemaad ning ei liitunud sanktsioonipaketiga, on täna Ukrainat toetamas, ka otsest relvaabi andes. Demokraatlik maailm pole ammu sellist ühtsust tundnud – ühine mure ühendab.
Möödunud nädalal tähistasime ka Eesti Vabariigi aastapäeva. Küünlakuu tujukates tuuleiilides lehvisid uhkelt meie sinimustvalged lipud ja kõlas palvena hümn Su üle Jumal valvaku. Vaba riigi kodanikena mõistsime selgemini kui ehk kunagi varem vabaduse hinna kaalu. Läbi päeva kõlas palju mõjukaid sõnu. Jäi mulje, et kõik kõnelejad kaalusid põhjalikult, millisel määral põimida iseseisvuspäeva temaatikasse päevapoliitiline sõnum. Aga igas sõnavõtus oli see sees. Ka siis ilmselt, kui olulist kõnet varem koostades seda autor ei mõelnud.
Nii kinnitas president Alar Karis riigikaitse kõrgeima juhina, et Venemaa alustatud sõda on kuritegu ja et Eestil on julgust olla moraalne, sest meie kaitsetahe on raudne. Aastapäevajumalateenistuse jutluses toonitas peapiiskop Urmas Viilma, et peame rahu paluma Jumalalt, „et ema ei jääks pojata, tüdruk armsamata, laps ilma isata …“. Ei võinud kirikupea jutlust koostades teada, et tema kantsil olles just need ajad kätte jõuavad ja meist mitte kaugel Ukrainas agressiivse suurriigi volil süütute inimeste veri voolab. Tõesti, enne kirikukalendri kannatusaega jõudmist pidime jalge alla võtma via dolorosa koreda tee.
Liina Raudvassar
