Vestluse võlu

Kaupo Padar meenutab Kaarli koguduse ajalehes Sulane Evald Saagi juures veedetud tunde ja tõdeb: «Me väldime kokkusaamisi enesega. Aga need kokkusaamised toimuvad siiski. Tihti teiste, suuremate ehk «vanemate» kaasabil. «Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende seas,» ütleb Jeesus. Ehk ei ole tegemist mitte miinimumiga, nagu arvatakse, vaid just maksimumiga. Küllap nii ongi. Kõige tähelepandavamad, tõeliselt äratavad hetked ongi koos väheste sõpradega, õpetajaga. Nendega, keda usaldame ja keda võtame tõsiselt.»

Mida aeg edasi, seda enam oskan hinnata köitvat, rikastavat ja arendavat vestlust. Ning aina suuremat piina, tihti küll tagantjärgi, tekitavad mõttetu loba või kunstlike teemadega täidetud tunnid – olgu siis tegemist sünnipäevalaudadega, kus kirutakse madalaid pensione, euroliitu ja Iraagi sõda, või vaimulike kokkusaamistega, mil arutletakse eelseisvate praostivalimiste, naiste ordineerimise sobivuse või koguduse arvnäitajate tõstmise üle.

XX sajandi teine pool on sünnitanud lugematul hulgal kuidas-võita-sõpru-ja-mõjutada-inimesi-laadis suhtlemisteooriaid ja -tehnikaid. Paraku ei muuda peegeldava kuulamise või situatiivse ümbersõnastamise valdamine inimestevahelist vestlust ei huvitavaks ega sisukaks.

Theodore Zeldin arutleb oma raamatus «Vestluskunst»: «Ma usun, et kahekümne esimene sajand vajab uut sihti, vajadust arendada mitte rääkimist, vaid inimesi tõeliselt muutvat vestlust. Tõeline vestlus sütitab. Selles on midagi enamat, kui lihtsalt teabe saatmine ja vastuvõtmine. [—] Vestluse juures erutab mind eriti see, kuidas vestlemine muudab inimese arusaama maailmast ja kuidas see muudab isegi maailma ennast.»

Usun, et Sirje Endrel on õigus: kõige viljakam vestluse vorm on dialoog, kahe inimese kõne. Ega siis Jeesus asjata ei läkitanud oma jüngreid välja kahekaupa. Luuka evangeeliumist võime lugeda, et ülestõusmise päeva õhtupoolikul olid kaks nende hulgast minemas Jeruusalemmast Emmause poole. «Ja nad vestlesid omavahel kõigist neist asjust, mis olid juhtunud. Ja see sündis, et nende vesteldes ja arutledes Jeesus ise lähenes neile ja kõndis nendega kaasa. Aga nende silmi peeti nii, et nad ei tundnud teda ära» (Lk 24:14-16).

16 aastat tagasi leeris käies ja tasapisi kogudust tundma õppides oli minu jaoks tohutu üllatus, et kristlased oskavad, julgevad ja tahavad vestelda – olgu sünnipäevadel või koos tööd tehes, ei veereta nad niisama tühja juttu, vaid räägivad sellest, mis hinge puudutab ning sügavamas mõttes korda läheb. Kuu aja eest oma koguduses seminari «Reis usumaale» läbi viies kogesin taas, kui asendamatud ja viljakad on usuteemalised vestlused väikestes rühmades.

Küllap oleks kirikul aeg loobuda illusioonist, et meie ülesandeks on pidada massidele monoloogi, kas siis jutluste või mingite kiriklike deklaratsioonide ja seisukohavõttude näol. Pigemini võiksime õppida vestluskunsti ja seda, kuidas tunda kahe inimese dialoogis ära Ülestõusnu ligiolu ja Vaimu, kes ainsana võib muuta meie arusaama maailmast ja meid endid.

Marko Tiitus