Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vennastekogudusest tänapäeval

03.08.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Vennastekoguduse suvepäev Helme kirikus, endises palvemajas 2016. aasta suvel. Rain Soosaar

Igaüks, kes uurib Eesti ajalugu, ei pääse üle ega ümber vennastekoguduse (hernhuutluse) liikumisest meie maal. Enamasti nähakse vennaste tegevust positiivses valguses.

Kirikulooliselt rõhutatakse, et just hernhuutlus tõi kristluse lõpuks maarahva südamesse, kultuurilooliselt aga, et vennastekogudus valmistas ette rahvuslikku ärkamist jne. Tõepoolest, hernhuutlik usuline aktiivsus talurahva seas 18. ja 19. sajandil tekitab imetlust ning moodustab erakordse peatüki Eesti vaimuloos. Hiljem see aktiivsus küll tasapisi vaibus ja kahanes nõukogude ideoloogia tingimustes veelgi (tol perioodil oli vennastekoguduse ametlik tegevus sootuks keelatud).

Algas ülesehitustöö
Taasiseseisvumise tuules taastati aastal 1992 Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) juriidilise isikuna. Peavanemaks valiti vend Osvald Reier. Algas ülesehitustöö, mis lisaks sisulisele tegevusele tähendas ka palvemajade tagastamise pikka ja mõnikord üsna vaevarikast teed. Ilmuma hakkas jälle ajakiri Risti Vägi, samuti hernhuutliku kirjanduse lipulaev «Vaimulikud loosungid».
Loodi välissuhteid, eelkõige Euroopa vennastekoguduse keskusega Saksamaal Herrnhutis (EEVK kuulub Herrnhuti Vennaste Uniteedi Euroopa kontinentaalprovintsi). Ridamisi ilmusid kirikuloolase vend Voldemar Ilja uurimused vennastekoguduse ajaloost Eesti- ja Liivimaal. Osvald Reieri surma järel valiti uueks peavanemaks 2003. aastal vend Eenok Haamer. EEVK tööd koordineerib eestseisus, suuremad otsused langetab sinod.

Kirikusisene äratusliikumine
Teoloogiliselt (sh põhikirja järgi) rajaneb EEVK Piiblil ja luterlikel usutunnistuskirjadel. Vennastekogudus pole Eestis kunagi olnud iseseisev konfessioon koos vaimulike hierarhia ja sakramentide jagamisega. Algusest peale on end mõistetud eelkõige luterliku kiriku sisese äratusliikumisena.
Nii on see ka praegu, kuigi EEVK on juriidiliselt sõltumatu ja ei lükka tagasi ühtegi kristlast, kes austab vennastekoguduslikke põhimõtteid ja vaimulaadi. EEVKsse kuulub praegu umbes sadakond liiget, kuid hernhuutlikku eripära hindavad ja praktiseerivad veel paljud.
Vennastekoguduse aktiivsem osa asub peamiselt Harjumaal, kuigi kasutusel olevaid palvemaju leidub mujalgi Eestis. EEVK tegutsevate palvemajade ritta kuuluvad Endla ja Harku tänava palvemajad Tallinnas, Kuusalu, Nabala, Nissi ja Saku-Tõdva palvemajad Harjumaal, Hageri (Mäeküla) palvemaja Raplamaal, Pikavere palvemaja Pärnumaal ja Pühalepa palvemaja Hiiumaal.
Neis palvelates peetakse regulaarselt palvetunde ja vaimulikke koosolekuid, eriti rahvarohked on palvemajade aastapäevad. Sageli tehakse koostööd kohaliku luterliku kogudusega. Laialdaselt loetakse «Vaimulikke loosungeid», viimastel aastatel on neid trükitud veidi üle 2000 eksemplari aastas.

Suvepäevad toovad kokku
Alates 2012. aastast toimuvad vennastekoguduse suvepäevad, kuhu on tavaliselt kogunenud sadakond palvelist. Suvepäevad annavad hea võimaluse tugevdada kristlikku osadust ning huvilistel tutvuda vennastekoguduse liikumisega. Igal suvepäeval on kindel teema: 2012 «Misjon» (Nissis), 2013 «Piibel – Jumala Sõna» (Kuusalus), 2014 «Usk» (Nabalas), 2015 «Palve» (Pikaveres) ja 2016 «Püha Vaim» (Helmes). Päev saab seesmise tõuke pikemast ettekandest või piiblitunnist, arutelud jätkuvad väikerühmades.
Vennastekoguduse õdede-vendade hulk pole arvuliselt kuigi suur. Hiilgeajad oleksid justkui kaugele ajalukku vajunud. Ometigi kogunevad ka nüüd palvemajadesse inimesed selle sama Jumala sõna juurde, mille juurde koguneti 18. ja 19. sajandil. Ajad muutuvad, kuid Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Ehk tahab Jumal vennastekogudust veel millekski kasutada Eesti rahva usulisel ärkamisel. Selles lootuses jätkame jumalariigi tööd.
Marek Roots,
EEVK eestseisuse liige

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)