Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Vennastekogudus: hingetoitu sõna ja lauluga

25.10.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Valve Erik. Salme Niilisk

Valve Erik (85), EELK Tallinna Jaani koguduse ja naiskoori liige, leiab igal pühapäeval pärast kiriku jumalateenistust tee ka vennastekoguduse Endla tänava palvemajja.
Minu isa oli vennastekoguduse kuulutajavend ja pidas ka pühapäevakooli. Kodus kuulusid iga päeva juurde hommiku- ja õhtupalved. Õhtuti jäime meie, lapsed, mõnikord tukkuma, aga põlvitasime ikka. Kui nüüd ka veel põlvitada saaks! Aga põlved on vanaks jäänud, ei paindu enam …
Meid oli peres kolm õde ja kolm venda. Kõik peale ühe venna oleme praegu elus. Elasime Mätliku talus Angerja külas Kohila vallas. Lapsed pidid hakkama tegema talutööd kohe niipea, kui midagi teha jaksasid. Seitsmeaastaselt läksin karja, kaheteistkümneselt heinamaale heinakaare peale.
Palvemaja, kus minu isa kuulutustundi pidas, oli Pahkla-Angerja palvemaja. Vennastekoguduselt võeti see juba enne kolhooside loomist ära, kolhoosiajal oli seal kauplus ja praegu on seltsimaja. Mõni aasta tagasi tehti sinna ka üks tuba, kus palveid pidada. Aga kohapeal oli väga vähe palvetunnis käijaid.
Minu lapsepõlvekodu oli usklik, aga mina abiellusin ilmaliku mehega. Tema oli Tallinna Jaani koguduse liige ning muidu tubli mees ja autojuht, aga kirikusse tuli ta minuga koos ainult ühel korral. Kui abikaasa 1985. aastal suri, hakkasin uuesti rohkem kirikus käima.
Viisin ka lapselapsed Jaani koguduse pühapäevakooli ja nemad hakkasid laulma lastekooris Lemmelill. Aivi Otsnik kutsus siis mind Jaani koguduse naiskoori ja seal ma laulan seniajani. Lauluhääle olen pärinud oma emalt ja isalt, nemad laulsid väga kenasti. Kui sain 80, tundsin, et jõud kadus ära, aga nüüd pole viga. Laulmine annab palju jõudu.
Olen väga tänulik taevaisale ja tunnen, et tema on mind minu elus õnnistanud. Pärast abikaasa surma jäin Rahumäel sundüürnikuks, kui tuli vara tagastamise aeg. Taotlesin endale elamispinda, kogu aeg tuli eitav vastus. Aga mu täditütar tuli Ameerikast tagasi ja ostis endale väikese korteri Mustamäel Sütiste teel. Ja nüüd, pärast tema surma – sellest saab juba 13 aastat – võin mina selles korteris elada. See on nagu Jumala kingitus, Jumal on mu palveid kuulnud.
Endla tänava palvemaja rajamisel olen abiks olnud ja käinud seal nüüd juba 20 aastat. Igal pühapäeval käin Jaani kirikus – seal on väga head jutlused ja palju teretuttavaid. Aga õhtust palvetundi Endlas ei saa ma mitte kuidagi ära jätta! Ikka lähen, talvel libedaga võtan kepi abiks.
Palvemaja annab kirikule midagi juurde – seda teavad kõik, kes vennastekoguduses käivad. Seal on koos luterlased, metodistid, baptistid jt, kõik võivad tulla, sest Jumal on üks ning kõik me otsime temalt armu ja tuge.
Rohkem noori võiks leida tee vennastekogudusse. Mul on ikka meeles, kui palju noori oli meil Pahkla palvemajas ja Hageris, kus me ka käisime. Läksime alati pärast kirikut veel palvemajja, kus oli kuulutustund. Aastapäeval oli nii palju rahvast, et kõik ei mahtunud ära – olen istunud üleval lakas ja kuulanud sealt tundi.
Hiljuti Hageri palvemajas vaatasin, kuidas vendade pead ja seljad on jätnud seina peale jäljed – nii palju kordi on palvetunnis käijad seal seina ääres istunud. Praegusaja noored otsivad vist ka palvemajast rokkmuusikat, aga minule oleks see võõras. Mina saan mõlemast, luteri kirikust ja vennastekoguduse palvemajast, sõna ja rahuliku lauluga hingetoitu juurde.
Hille Karm

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)