Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Vennastekogudus: ahi, mis soojendab

02.11.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Urve Põldoja. Salme Niilisk

Urve Põldojale (60) tähendab vennastekogudus võimalust jumalariigi töös kasulik olla.
Olen pärit Läänemaalt ja kuulun EELK Kullamaa kogudusse. Kullamaal on olnud omal ajal tugev toimiv vennastekogudus. Mõlemasse kogudusse kuulusid minu vanemad. Mäletan aega, kui vennastekoguduse palvela oli alles ja töötas. Hommikul enne kirikuteenistust oli kell 10 tund palvemajas, kell 12 kirikuteenistus ja kell 14 taas palvemaja.
Kiriku ja palvela vahe oli umbes kilomeeter, tee oli rahvast täis, kui käidi edasi-tagasi. Kuulutajaid vendi, keda tean, oli kümmekond ja umbes sama palju oli koguduses kodusid, kus peeti palvetunde. Laiemalt tuntud oli Kullamaa vend Jaan Paulus, kes oli minu isa vaimulik isa.
Isa oli palju aastaid EELK Kullamaa koguduse juhatuse esimees ja jutlustaja. Tänu Jumalale olid Kullamaal õpetajateks mehed, kes olid vendademeelsed, nagu ütles minu isa. Nii toimisid kirik ja palvela koos, mingit vahet polnud.
Palvemaja sulgemise järel peeti piibli- ja kuulutustunde kiriku käärkambris. Kaks korda aastas toimusid suuremad koosolekud, kuhu tuli kaugemalt kuulutajaid ja lauljaid. Tihti olid külaliste hulgas ka Osvald ja Salme Reier. Minu ema oli tegev keelpilli- ja laulukooris, samuti perenaisena. Nii ma vanemate kõrval kogudusetööga kokku kasvasin.
Lapse kuuldes ei räägitud negatiivsetest asjadest, aga vanemate omavahelistest jutuajamistest sain siiski teada, et igas luterlikus koguduses polnud kuulutajad vennad ja kodused palvetunnid sugugi teretulnud. Minu meelest oli see kummaline, sest minu kogemus oli teistsugune. Hiljem olen vennastekogudust endamisi võrrelnud ahjuga, mis luterlikku kirikut (kogudust) seestpoolt soojendab. See võib olla pisut kummaline võrdlus, aga ei oska seda ka teisiti väljendada.
Õpingud ja töö tõid mind Tallinna, Kullamaale jõudsin paar korda kuus pühapäeviti. Ometi soovisin jumalariigi töös kuidagi kasulik olla. Nii küpses plaan Kullamaale kolida. Jagasin oma mõtteid isaga ja palusime Jumalalt selgust. Inimlikult mõeldes oli nagu kõik paigas, sest Kullamaal oli väikene haigla, kuhu oleksin saanud kohe töökoha.
Palusin: Jumal, kui see on Sinu tahtmine, siis mingu nii, aga kui ei, siis pane tee kinni. Andsin lahkumisavalduse. Kolm päeva enne minu töölepingu lõppemist Tallinnas tuli Kullamaa haiglasse teade, et lähemal ajal haigla suletakse. See tähendas, et maal poleks mul olnud põhitöökohta. Nõnda olin saanud palvevastuse.
Selleks ajaks oli vennastekogudus taastatud ja Endla maja olemas. Hoone vajas ümberehitamist vastavalt koguduse vajadustele. Lisaks Norra kristlastele panid oma käed külge kohalikud usklikud, kellega liitusin ka mina. Peagi tundsin, et see ongi minu võimalus. Pühendusin kogudusetööle kogu hingega. Kunagi hiljem oli Osvald Reier minu isale tunnistanud: meie Salmega palusime Jumalat, et Urve ei saaks maale kolida.
Pärast Salme Reieri  lahkumist tegi koguduse eestseisus mulle ettepaneku tulla Endlasse elama. Võtsin aega järelemõtlemiseks ja seisin taas Jumala ees. Ühel pühapäevaõhtul pärast koosolekut tuli üks koguduse vend minu juurde ja ütles: «Urve, see on sinu koht.» Vastasin eestseisusele jaatavalt ja olen püüdnud Jumala abiga oma ülesandeid täita.
Suureks elamuseks on olnud sel aastal viiendat korda toimunud vennastekoguduse suvepäevad Helmes. Kohtuda vendade-õdedega üle Eesti ja olla ühises osaduses mõnes vanas palvelas on väga kosutav. Sealt lahkume kõik teadmisega, et me pole üksi. Taas on jõudu edasi elada ja teenida seal, kuhu meid määratud on.
Hille Karm

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)