Esileht » Uudis » Uudised »

Vennaarmust sündinud

13.11.2019 | | Rubriik: Uudised
soomlastega2

Fotole on jäänud Tuomas Palola (vasakult), Ulla Palola, Ari Tähkäpää, Jaane Lend ja Titta Hämäläinen. Rita Puidet

8. novembril olid usuteaduse instituudis seminaril ja Püha Vaimu kirikus palvusel kahe vennaskiriku, Eesti ja Soome kiriku koostööpartnerid, et tähistada ühise laste- ja noortetöö 30. aastapäeva.

Kogunenuid tervitas kirikuvalitsuse nimel assessor Marko Tiitus. Ta meenutas, kuidas 1989 oli ükskord Tallinna Jaani kirikus poolsada soomlast. Kui siis kirikulised lugesid emakeeles meieisapalvet, taipas ta, et ühine usk liidab rahvaid ja põlvkondi. Vabalt on laste- ja noortetöö valdkonnas koostööd tehtud 30 aastat, Soome poolt liitus töörühmaga ka haridusministeerium.
„Kiitke Issandat taevastest, kiitke teda ülal kõrgustes! Kiitke teda, kõik tema inglid! Kiitke teda, kõik tema väehulgad!“ (Ps 148:1–2), võiks selle ilusa päeva kokku võtta Lauliku sõnadega. Kui ettekannetes meenutati koostöö algust, siis ettekannete vahel said Pekka Simojoe laule lauldes tänada Loojat kõik kohalolijad. Lauldi eesti ja soome keeles, laule saatis kitarril Tero Ruotsala.
Seminari juhatas noortetöö spetsialist misjonär Titta Hämäläinen. Suur osa kohalviibijaist olidki soomlased, aga oli ka meie kirikust neid, kes aja jooksul on olnud laste- ja noortetööga seotud. Eraldi tahaks mainida, et Pärnust oli ettekandeid kuulama tulnud vabatahtlik töötegija Kaidi Suviste.

Ind, kirg ja vaimustus
Seminar andis tunnistust, et kahte vennasrahvast ühendab peale sarnase keele ka usk. Meenutati seda, kuidas koostöö alguse sai, aga kinnitati ka selle jätkumise vajalikkust. Koostöö alguseks loetakse just 7. novembrit 1989, mil Soomes kirikuvalitsuse juures kogunes töörühm, kes hakkas tegutsema meie kiriku abistamise heaks, sest Eestis oli palju inimesi tulnud kiriku juurde.
Titta Hämäläinen meenutas, et Soomes oli tehtud korjandus, et eesti keelde tõlkida leeriõpikud, „Ankkuri“ sari. Sarjas anti välja neli õpikut, igat trükiti 200 000 eksemplari. Tegu oli Soome kiriku välisabi kingitusega, mis Eestisse toodi. Kuna raamatuid oli palju, siis paigutati need hoiule Kaarli kirikusse, täpsustas õpetaja Jaak Aus.
Heikki Pietilä, kes on tööl olnud meie laste- ja noorsootöö ühenduses, sõnas, et imetleb tänini seda usku tulevikku, mis toona valitses. Polnud teada, kas iseseisvus saavutatakse, aga kirikus ja kogu riigis valitses ind, kirg, vaimustus. Mauno Nivala aga mäletab juba lapsepõlvest valget lambikest, mille peal oli kiri „Tallinn“, aga siis tundus see linn olevat kuskil väga kaugel ja kättesaamatu. Praegu aga tuleb mõelda sellele, kuidas innustada kosmopoliitseks muutunud maailmas noori koostööle.

Issanda käes
Palju kõneldi sellest, et koostöö on toiminud palju inimestevaheliste suhete tasandil, ja meenutati Jaan ja Sirje Kiivitit, kes teenisid siis Tallinna Püha Vaimu kirikus. Meeldejääva ettekande pidas Tuomas Palola, kõrvutades Soome ja Eesti suhteid kui suure ja väikese venna omi. Samas kinnitas ta, et juba kümmekond aastat ei sobitu Eesti enam väikevenna rolli. Kiriklikust vaatevinklist vaadatuna võib Eesti osutuda hoopis suureks vennaks, kellelt tuleb õppida, kuidas teha vabatahtlikku tööd.
Praost Jüri Vallsalu tunnistas, et kui 30 aastat tagasi tuli kiriku juurde tohutult lapsi, aga puudus ettekujutus, mis nendega peale hakata, siis nüüd on taas probleeme. Koostöö tähendusena tõi ta välja hoolimise. „Meil on lastetöö vabatahtlik, aga see ilus lähedalolemine on suur asi,“ ütles Vallsalu.
Kui seminaril kinnitati, et koostöö sündis vajadusest, siis samas rõhutati, et silmapiiri taga ootab meid taas midagi. Ka meie noored peaksid tulevikus nägema kaht rahvast ühendavat silda ja Lia Kaljuste sõnas: „Oleme olemas üksteise jaoks.“
Rita Puidet

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)