Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Veiko Parming: see on minu võimalus oma kodanikukohust täita

18.09.2013 | | Rubriik: Persoon kaasajast

  11 kuud vältavas sõjaväeteenistuses Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis näeb Kanadas sündinud Eesti Vabariigi kodanik Veiko Parming (24) võimalust ennast füüsiliselt ja vaimselt proovile pannes tõestada oma ustavust Eesti isamaale.

«Sul on aega kella kuueni,» annab pataljoni kap­lan nooremleitnant Anna-Liisa Vaher teada minu külaskäigu ajalised raamid. Ei tule kõne alla, et reamees õhtusöögile ning sellele eelnevale rivistusele ajakirjaniku pärast hiljaks jääks. Sõjaväes ollakse harjunud, et kord on majas, asjadest kõneldakse nende õigete nimedega ning tegevus allub kindlale päevakorrale.
Juba enne sõda oli Võru tuntud linnana, kus asus sõjaväeosa ning idapiiri lähedus pole siin kaitseteadlikkusel kunagi uinuda lubanud. Pühapäeva õhtupoolikutel on tänavapildis ilus vaadata, kuidas Eesti sõdurid linnaloa lõppedes kasarmu poole ruttavad.
Saanud väravast rinda külalisstaatust kinnitava kaardi on tee sõjaväelinnakusse avatud. Jõuan loendada Taara linnaku minitänavate temaatilisi nimesid: Püssirohu põik, 7. Rügemendi tänav, Tartu Rahu tee …
Teel oma kabinetti jõuab nooremleitnant Vaher anda kiire ülevaate sõjaväeosa ülesehitusest ning sisekorrast, täpselt nii palju, kui külalisel hea teada. Paarikümne iseseisvusaastaga on siia looduslikult kaunisse, sihvakate mastimändidega paluliivakule rajatud soliidne hoonete kompleks, lisaks ajaloolistele renoveeritud Taara kasarmutele on pataljoni territooriumile ehitatud ka uusi hooneid.

Inglise keel tuli koolis
«Siiani on õpe olnud tõeliselt huvitav, saadud kogemused on mitmekülgsed ning mind isiklikult väga arendavad,» vastab Veiko Parming sissejuhatavale küsimusele, millise mulje teenistuskäik siiani on jätnud. Rohkem kui vastuse sisust olen üllatunud Kanada noormehe eesti keele puhtuse, lauseehituse veatuse ning sisukuse üle, kusjuures mitte mingit väliseestlasele viitavat aktsenti ei suuda mu kõrv tabada.
«Ei-ei, minu eesti keel pole kaugeltki perfektne,» tõrjub noormees komplimendi, lisades, et saab lihtsamast tekstist hästi aru ja suudab ennast edukalt ka väljendada, aga keerulisema jutu puhul jääb teinekord ikka hätta. «Üks sõjaväkke tuleku motiive oli parandada keeleoskust, plaan on, et aasta pärast räägin sama hästi kui keskmine eestlane,» tunnistab reamees Parming, jagades oma unistust jõuda sõjaväelise keelekümbluse tulemusel hea eesti keele oskuseni.
«Emakeel on eesti keel,» kinnitab Veiko, kes alles koolis omandas Kanada riigikeele. «Algul oldi isegi murelikud, et ehk on minuga midagi korrast ära,» muheleb ta õpetajate muret umbkeelse koolijütsi pärast meenutades.
Parmingute kodus kõneldi aga eranditult eesti keelt, mis oli suhtlusvahendiks ka Kanada eesti kogukonnas. «Oluline tegur on, et Torontos on kriitiline mass eestlasi,» arutleb Veiko, nimetades, et tänaseni on seal võimalik näiteks igaks õhtuks eestikeelset ja -meelset tegevust leida: tegutseb kaks eesti kogudust, Eesti Majas on eesti täienduskool ja lasteaed, rahvatantsurühm, mitu laulukoori ning eesti organisatsiooni.

Eestist ei lastud lahti
Võib imestada, kuidas eestlased kaugel Eestist on suutnud rahvustunde, isegi keele alal hoida. Veiko Parming arvab, et suuresti tuleneb see põhjusest, miks 1940ndatel lahkuti: «Nad ei tulnud lihtsalt maailma rändama või paremat elu otsima.» Pagulaspõlve jõudnud lootsid, et kohe-kohe on punane tont minema aetud ja naasmine isamaale katki lõigatud elu jätkama taas võimalik. «Sellepärast, et Eestist lahkumine oli nii valus, panustasid nad võõrsile jõudes Eesti ühiskonna ülesehitusse põhimõtteliselt kogu oma aja ja energia, Eestist ei lastud lahti,» toonitab Veiko, kes neid pingutusi oma vanemate juures ise on näinud.
«Mina ei tunne ennast Kanadas võõrana,» räägib Veiko Parming, kes nimetab inimese identiteeti üheks keeruliseks asjaks. Nii nagu laps saab paralleelselt omandada mitu suhtluskeelt, tunneb ka Põhja-Ameerikas sündinud ja täiskasvanuks saanud Veiko, et on nii eestlane kui ka kanadalane.
Ometi loodab ta Eestis lähemale jõuda oma juurtele ning «otsida midagi ka iseendas». Üks vanaema on Pärnust, teine Põltsamaalt, vanaisad on Tartust ja Võrust, nimetab ta pidepunkte, kuhu juurteotsingutel keskenduda. «Dikteerida ma seda ei saanud, aga minu soovi saada teenistuspaigaks Võru linn, kus mu vanaisa elas ning ka sõjaväelasena karjääri tegi, seda võeti arvesse küll,» selgitab Veiko Kuperjanovi jalaväepataljoni jõudmist.

Sõjaväge ei peagi nautima
Püüan provotseerida: küllap on sõjaväes pakutud roog üksluine, hommikune äratus pingutav ning rividrill tüütu. «Sõjaväeteenistus ei peagi üksnes nauding olema,» ei ole Veiko minuga nõus. Loomulikult on erinevus varasema eluga ilmne: «Siin on sõjaväe kord, kõik ajateenijad on tavapärasest mugavustsoonist väljas.» Aga just enese proovilepanekuks, nii füüsiliseks kui vaimseks, Veiko sõjaväkke astuski.
Seda ei nõudnud seadus, mis ütleb, et välismaal elavad eestlased on ajateenistuskohustusest vabastatud, kui nad on elanud katkematult vähemalt seitse aastat välisriigis; teise erandina arvestatakse ajateenistuskohuslaste hulgast välja need kodanikud, kes on välisriigis sündinud.
«Ma olen rahul otsusega, mis mu Eestisse tõi, ja pole oma sammu siiani mitte kordagi kahetsenud,» rõhutab Veiko ühtepuhku. Ta selgitab, et plaanis seda vaikselt juba mitu aastat, aga just tänavu, mil ülikooliõpingud magistritöö kaitsmisega ühel pool ja karjääri planeerimine veel ees, avanes selleks parim võimalus.
«Ma võtan seda kohusena, mis on seotud Eesti kodakondsuse omamisega,» nimetab Veiko, lisades, et iga eestlane peab olema valmis Eesti iseseisvust kaitsma, kui vaja, siis relv käes. «Saabus hetk, mil sain aru, et ei ole õige seda põhimõtet vaid suuliselt väljendada, vaid seda peab kinnitama ka läbi tegude,» meenutab Veiko otsuse küpsemist.
«Kui päeval on palju huvitavaid tegevusi, siis ei ole aegagi koduigatsust tunda,» on reamees Parming rõõmus, selgitades, et õhtune vaba aeg kulub internetitsi suhtlemiseks, individuaalseks sportlikuks tegevuseks ning lugemiseks. Just viimasest tunneb ta võib-olla kõige enam puudust, sest raamatu saab kätte võtta või soovitud veebileheküljele minna ikkagi piiratud ajal õhtuti enne kell 22 algavat öörahu.
«On väga hea tunne, kui mõnes raskes olukorras saad koos meeskonnaga hakkama,» jagab noor sõdur oma vaimustust nauditavatest hetkedest. Muidugi on hommikul vahel raske tõusta ja harjumatu on ka see, et aega omaette olekuks peaaegu pole, aga see kõik kuulub ajateenistuse juurde ja lõppkokkuvõttes reamees Parmingut ei sega. «Mõtlen suure rahuldustundega väljavaatele, et tulevikus mõne võimaliku raske olukorraga kokku puutudes oman tõenäoliselt senisest palju suuremat võimet sellest tervena välja tulla,» kinnitab Veiko Parming.
Liina Raudvassar

Veiko Parming
Sündinud 1989. aastal Kanadas
Emakeel eesti keel
Omab Eesti ja Kanada kodakondsust
Vanavanemad põgenesid Eestist 1944
Külastanud Eestit viiel üldlaulupeosuvel
Magistrikraad Massachu­settsi tehnoloogiainstituudist USAs Bostonis
Astus juulis sõjaväeteenistusse Võru Kuperjanovi jalaväepataljonis

Pildigalerii:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)