Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Veerand sajandit usuteaduskonda

18.05.2016 | | Rubriik: Kultuurielu

Tartu ülikooli taasavatud usuteaduskonna avaaktus 1991. a septembris. Arhiiv

Tänavu 27. mail möödub 25 aastat hommikust, mil Tartu ülikooli nõukogu otsustas, et ülikoolis avatakse uuesti usuteaduskond.

See küsimus oli tollase nõukogu päevakorras punkt number üks, mis tegelikult oli otsustatud juba varem. Läbirääkimisi polnud, arupärimisi samuti mitte. Kogu päevakorrapunkti menetlemine kestis kümmekond minutit.
Need läbi, läksime koos Tartu Peetri koguduse teise pihtkonna ehk Maarja koguduse õpetaja, hilisema titulaarpraosti Otto Tallinnaga ülikooli keldrisse Sophoklese-nimelisse söömakohta ja kostitasime end väikese konjakiga. Piisaga Issanda viinamäelt. Maarja kogudus oli andnud usuteaduskonna heaks 5000 rubla, mis pöörati õppekirjanduse soetamiseks.
Mul on ammusest ajast saanud kombeks, et iga kordaläinud tööd tuleb tähistada tänuga söögilaua taga. Tänusöögilaua usuteaduskonna taastamisel pidin ma siiski ise välja nõudma, seda meile ei pakutud. Istusime vana kohviku ehk endise üliõpilasmaja nn rektori saalis, kus lauavanemaks oli europarlamendi nüüdne saadik Indrek Tarand, kasvatuselt hoopiski ateist.
Me ei tähistanud vaimulike inimeste võitu. Me tänasime oma tööd, aga meie tänamine jäi ära ning on jäänudki. Väga hinnatud ja tunnustatud seeneteadlane Erast Parmasto arvas Tartu Jakobi mäe jalamil, et kui usuteaduskond on taastatud, läheb pimedusejüngrite koolitamine uuesti lahti. Luuletajad Sven Kivisildnik ja Karl Martin Sinijärv tõotasid, et usuteaduskonda sisse astudes peksavad nad selle seestpoolt põrmuks. Tallinlased ütlesid EELK peapiiskopile Jaan Kiivitile, et sa müüsid meid maha. Meie pidime olema meelekindlad ja jääma enese juurde. Seda me tegimegi.
Miks oli Tartusse usuteaduskonda vaja? Meil ei olnud ees mingit hingekarjaste dünaamikat ehk prognoosi kirikuõpetaja kohtade vakantsi kohta. Me lähtusime sellest, et ka vaimulik maailm peab saama mõistetavaks ja see saab võimalikuks vaid siis, kui koguduse poolt ametisse seatud õpetaja haridus on süstemaatiline ehk ta on õpetatud teoloog, kes on ühtlasi ka koguduse juht. Rumalust ei tohi kiriku välisuksest sissepoole lubada.
Ma ei tea, kui paljud keemikud mõtlevad teoloogilistes kategooriates. Füüsikute hulgas on neid rohkesti. Selline oli Albert Einstein (1879–1955), kuid ka Nikolai Bogoljubov (1909–1992), nõukogude matemaatilise füüsika eriteadlane, kes sündis vene õigeusklikus perekonnas ja oli ka ise sama usku, ent juhtis aastail 1965–1988 tuumauuringute ühendatud instituuti Dubnas.
Õigeusklik oli minu õpetaja ja lähedane sõber akadeemik Paul Ariste (1905–1990), kes saadetigi viimsele teele Tartu ülikooli aulast eestiliku vene õigeusu kommete kohaselt kooskõlas tema viimse sooviga. On loomulik, et viimsest soovist tuleb aru saada.
Kuid miks ainult viimsest? Uskliku inimese maailmast tuleb saada aru kogu aeg. See on möödapääsmatu ega oska ka minusugune mõelda teisiti. Inimene ei jaksa olla kogu aeg tagurpidine. Meil tuleb vaadata ettepoole. Mitte järgmisse riiki, vaid oma teekonna lõpule.
Ligikaudu just niisugusest kujutelmast lähtudes saigi usuteaduskond Tartu ülikoolis taastatud. Kannustas meid tähtaeg. Sisseastumiseksamite kuupäevi ei andnud nihutada. Ma isiklikult oleksin võinud kuuluda vastuvõtukomisjoni veel ka suvel 1993, aga sekkus poliitika, mille «sees» tuli lahendada Narva jäämine Eesti Vabariigi koosseisu. Oli vaja inimesi, kes tunneksid vene keelt ja teaksid, kuidas «Narva elab Eesti moodi».
Nii ma ei jäänudki Tartusse, vaid pidin olema Tallinnas ja Ida-Virumaal. Objektil. Tööpostil. Valvel. Töö tehtud, korraldati nii, et ma sain olla mõned päevad Saaremaal. Seal, mitte kadakate keskel, vaid telgis ja vihma käes, tuligi kodurahu südamesse tagasi – kuigi miski ei andnud tookord veel märku, et vastu sügist tuleb minna tööle Mart Laari valitsusse. Niisuguse märgukõne sain ma Stockholmis 24. augustil 1993 umbes pool kümme õhtul.
Usuteaduskond Tartu ülikooli koosseisus taastati lähtudes veendumusest, et usku ja usulahke ning erinevaid uske tuleb tunda mitte halvemini kui kolmnurgateadust ehk trigonomeetriat. Praeguses Eestis on see äärmiselt terav probleem seoses islamiga, kuid ma lisan tema kõrvale kõik teisedki usutunnistused.
Lugejal pole keeruline märgata, kuidas minusuguse jaoks on usuteaduskonna kui akadeemilise struktuuri aluseks süstemaatiline ja ajalooline usuteadus. Järelikult keeled (umbes viis), üldine ajalugu, usundilugu ning kiriku juhtimine. See on sõnastatud väga üldjooneliselt. Argielus ehk tänasel päeval ristiusklikus mõttes oli tähtis tulevaste diplomeeritud teoloogide varustamine algupärase erialase kirjandusega ning külalisõppejõudude kutsumine Tartusse.
Sellega usuteaduskonna vahetud taastajad ei tegelnud, sest me ei tundnud võrdlevat pilti ega aimanud potentsiaali. Kui ma nüüd vaatan oma kodust raamatukogu (umbes 6000 köidet), siis usuteaduslik kirjandus hõlmab sellest ligemale paar riiulimeetrit. Enamik sellest on avaldatud pärast usuteaduskonna taastamist.
Me taastasime vajalikku väärtust mitte ebamäärasel, vaid vastupidi, äärmiselt konkreetsel kujul. Kui on olemas inimene, kes on sügavalt usklik, siis tuleb teda tunda. Muud võimalust ei ole.
Peeter Olesk

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)