Esileht » Arvamused » Kolumn »

Veerand sajandit postsovetiaega ilma nostalgiata

29.05.2013 | | Rubriik: Kolumn

«Siledaajulise» mõtteloogika järgi saab sovetiaja pärandile omistada süü kõige sellise eest, mis praegu kunagistes Nõukogude Liidu ühiskondades halvasti. Kui inimesed hoiavad poliitikast eemale, tuleneb see nõukogude ajast, kus poliitika oli väline, kohustuslik ja sunduslik, mistõttu kes sai, hoidis eemale. Kui ravijärjekord või tööpuudus tekitab tuska, on tegemist nõukogude aja nostalgiaga, sest toona polnud kumbagi.
Kui usu- ja kirikuelu jääb igapäevaelus ja meedias märkamatuks, siis on see nõukogude aja taak, sest religioonil polnud avalikkuses kohta. Kui koolides pole religiooniõpetust, poliitikas kristlikke erakondi, lähisuhetes perekondi, lastel abielus vanemaid, kirikutel ja kodanikeühendustel liikmeid, poliitikas ausust, ühiskonnas usaldust, inimsuhetes koostööd, töötegemises rõõmu, kui inimestel napib pealehakkamist, julgust ja enesekindlust, on põhjuseks «nõukogude aja pärand».
«Siledaajuline» on sedalaadi arusaam kahes mõttes. Esiteks ei vaja ta üldse oma peaga mõtlemist ega elust ja ühiskonnast arusaamist, sest kõigele halvale on juba ette allikas ja põhjus teada. Teiseks on ta loogika mustvalge ja ühemõõtmeline. Tänapäevased probleemid tulenevad nõukogude ajast peamiselt seepärast, et tänasele on eelnenud eilne ning postsovetismile sovetism.
Sama loogika järgi võiks öelda, et Toomas Hendrik Ilves on president, sest ta töötas Raadios Vaba Euroopa (kuna see oli varem) ning Ene Ergma on riigikogu esimees, sest on lõpetanud Moskva ülikooli astronoomia erialal. Kuna tänasele on eelnenud eilne, pidi eile olema tänase põhjus. Hommik on õhtu nostalgia ja päev on öö pärand. Võibolla Vaba Euroopa ja Moskva ülikooli kogemused on mõjutanud seda, millisesse ametisse Ilves ja Ergma on nüüdseks jõudnud, kuid sedalaadi seos tuleks veenvalt ka tuvastada.
Sovetiaeg lõppes kõige tõenäolisemalt 1988. Selle aasta lõpus teatas Gorbatšov ÜROs Nõukogude armee väljatoomisest Kesk- ja Ida-Euroopast ning sellest, et sealsed valitsused peavad oma ühiskondlike opositsioonidega tulema toime Nõukogude tankide abita. Loetud nädalate ja kuude jooksul lagunesid kommunistlikud režiimid väljaspool Nõukogude Liitu.
Sama aasta jooksul jõudis Gorbatšov kohtuda patriarh Pimeniga, Nõukogude riik tunnistada vene õigeusu kirikut kui legaalset institutsiooni ning riigi- ja kirikujuhid tähistada koos kristlastega tuhandet aastat Venemaa ristiusustamisest. Et toona algas sisuliselt usuvabadus NSVLi territooriumil, tähistab 1988. a paljude sotsiaalteadlaste jaoks riigiateismi perioodi sümboolset lõppu NSVLis.
Murrangulisest pöördest on möödas veerand sajandit. Turumajanduslik ühiskond on jõudnud olukorda, kus praegune täiskasvanute sotsiaalne staatus kipub kinnistuma ka nende lastele. Teisisõnu, ühiskonnas on tekkinud sotsiaalsed ebavõrdsused ning järeltuleva põlvkonna liikmed kalduvad jääma samasse staatusesse, milles olid nende vanemad.
Kui arengud, mille puhul laste elukvaliteet võib olla isegi nende vanemate omast halvem, tekitavad rahulolematust ja protesti ka Lääne-Euroopas või New Yorgis, siis vaevalt et nõukogude aja pärand seda piisavalt või mõttekalt seletaks.
Viimaste kümnendite ühiskonda on kujundanud ja muutnud rahvuslus, internet, sotsiaalmeedia ja Euroopa Liit. Sotsiaalsete tagajärgede seas on nii elukalliduse tõus, traditsioonilise peremudeli kriis (sh madal sündivus), võõrandumine parlamentaarsest, erakondlikust ja valimiskesksest poliitikast ning organiseerunud religioonist (kõik see esineb nii Ida- kui Lääne-Euroopas).
Nõukogude aeg jääb järjest kaugemasse minevikku. Olemuselt oli see paljus Lääne-Euroopa ühiskondadest erinev (kollektiivne, ateistlik, rohkem illiberaalne), ent paljus ka sarnane (nt kaasajastav, mõistuse-, progressi- ja majanduskasvu-, heaolu-, teadus- ja hariduskeskne, soolist võrdõiguslikkust väärtustav).
Kord pika laua taga räägiti tõsimeeli, et hematogeeni söömine on nõukogude aja nostalgia. Esimene reaktsioon laua teisest otsast oli kinnitav: «Mina ja mu lapsed hematogeeni ei söö.» Mulle aga meeldib hematogeen. Keefir, kama, halvaa ja maisikepikesed ka. Nostalgia? Pigem siiski harjumuspärane maitseelamus.

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)