Esileht » Arvamused » Kolumn »

Veebruar – iseseisvuse sünni kuu

07.02.2018 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Veebruarikuu on Eestile väga tähenduslik. Kui mingil ajal on täiesti loomulik igal tasandil isamaalisi ettevõtmisi korraldada, siis on see just veebruar. Sel kuul ei tundu ka tseremooniatesse ja hümnilaulmisesse leigemalt suhtuvatele kodanikele ülepingutusena ei aktustel ega paraadil käimine. Ka koolides käsitletakse Eesti ajalooga seotud sündmusi pidulikumalt kui tavaoludes.
Olen seepärast tihti mõelnud missioonile, mis meil on nii nende ees, kes meie rahva läbi raskete aegade õigeid otsuseid tehes tänasesse päeva on toonud, kui ka neile tulevikutegijatele, kes peavad meie keele ja kultuuri ning ajalookogemuse tulevikku kandma. Meie, praegused põlvkonnad, oleme sillaks kunagiste ja tulevaste eestlaste vahel. Noorem põlvkond tunneb kohe ära, kas oleme siirad või teeme aktuse vaid kohusetundest.
Selle kuu juhatas sisse Tartu rahu aastapäeva tähistamine, millele pühendatud ettevõtmised algavad vahel ka päev varem. Nii nagu on ka õige, sest tegelikult oligi juhus, et omal ajal lepingu allkirjastamine öösse ja seega järgmisse kuupäeva kandus. Tartu rahu oli sümboolne Eesti riigile, sest tähistas nii vabaduse toonud sõja võidukat lõppu kui läbimurret rahvusvahelistes suhetes.
Praegustele noortele, aga miks mitte ka nende vanematele, on paljude sarnasuste (valitsenud vaimustus, eelnenud kultuuriline ärkamisaeg, juhtide sirgumine võõra võimu kiuste jne) kõrval, mis iseloomustavad tollast vabariigi sündi ja hilisemat selle taastamist, hea tuua välja ka erinevusi: verine sõda ja lõpplahenduse diplomaatiliseks võiduks kallutamine. Siit jõuab õpikuisse Jaan Poska nimi ning austus koolitatud diplomaatide ja rahvusvahelist õigust tundvate juristide töö vastu.
Kui pikka aega oli Tartu rahu tähistamine justkui ühiskondlik algatus, siis viimastel aastatel on selles haaranud ohjad riik ja Tartu linn. Selle lepingu ümber on olnud viimase ajani siiski justkui kummalist taustatantsu, mis on arglikemates riigitegelastes tekitanud pelgu.
Seetõttu on 2. veebruar olnud tähtpäev, mil väga tihti on kõige sõnakamad olnud kartmatumad rahvuslased. Nendele on olnud vastukarva see, et riik ei nõua Venemaalt tagasi Nikolai Karotamme ajal Vene NFSV-le ebaseaduslikult käest antud Petserimaad ning on sellega aktsepteerinud ajaloolise Setumaa sisulist ümberrahvastamist ja setu rahva ajaloolise asuala lõhkumist.
Neid, kes loodavad, et Petseri saab jälle Eesti linnaks, on muidugi vähe. Kuid neid, kes tahavad näha oma riiki põhimõttekindlalt põhiseaduse ja Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks oleva Tartu rahulepingu kaitsel ka teisele poolele tingimusi esitamas, mitte lihtsalt oma alasid midagi vastu küsimata käest ära andmas, on märksa rohkem.
Ajaloost on ju õppida sedagi, et kui olgugi et väiksemat partnerit esindavad tõelised riigimehed nagu Vabadussõtta mineku otsuse langetanud Konstantin Päts või siis rahuläbirääkimisi juhtinud Jaan Poska, võib ka suurel karul selja prügiseks teha. Sellest sünnib lootus, et ka meil on tuleviku riskantsete ohtude ajaks kasvanud peale sellise kaliibriga riigijuhte. Siit ka küsimus igale tulevasele presidendile ja peaministrile: kas nemad oleks sarnases olukorras rahva saja aasta taguste kangelaste väärilised?
Veebruarikuu isamaaline sissejuhatus viib meid juba Eesti Vabariigi sünnipäeva lainele. Tänavu on see veel iseäranis nii, sest saame 24. veebruaril tähistada oma riigi 100. aastapäeva. Seda ju ainult seetõttu, et see riik suutis algul okupatsioonidest ja pidevast sõjaseisukorrast uhke ja iseseisvana välja tulla ja püsima jääda. Selle alguse olulised märgid on eestluse elujõud ning Tartu kangelaslik vabastamine Vabadussõja käigus ja hilisem siinsamas sõlmitud Tartu rahuleping.
Seega on vägagi sümboolne, et riigi sünnipäeva olulisim sündmus – vabariigi presidendi vastuvõtt – toimub Tartus ja just Eesti Rahva Muuseumis, mille saamis- ja alguslugu ning uue hoone ehitamise lugu on Eesti riigi sajandit kujundlikult ilmestanud. Siia astudes tuntakse eestlaseks olemisest uhkust.

Lukas_Tõnis

 

 

 

 
Tõnis Lukas,
Eesti Vabariigi kodanik

Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu! (1Pt 5:5b)