Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Veebruar 1928

20.02.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Veebruaris 1928 oli kõikjal jutuks prof Artur Kapp. Vanameister sai 50aastaseks.ImageSündinud oli ta omaaegse tähtsa Eesti ärkamisaja tegelase, Suure-Jaani köstri Joosep Kapi noorema pojana. Muidugi sai varakult tutvust tehtud oreliga. Vahel tuli isa abistada ka jumalateenistustel. Juba 11aastase poisikesena esines ta ühel kontserdil orelisolistina ja saatis isa juhatatud Ilmatari segakoori, kes esines «Halleluujaga» Händeli oratooriumist «Messias».

Kapi lemmikkoraal
Ja kui siis hiljuti Peterburi Konservatooriumi lõpetanud Miina Hermann (Härma) Suure-Jaani kiriku orelil kontserti tuli andma, oli Artur talle abimeheks registrite määramisel ja noodilehtede pööramisel. Emale, kes oli väga usklik inimene, sai aga tehtud sünnipäevaüllatus: koos sõpradega õpiti neljahäälselt ära koraal «Õnnista ja hoia» ja veel üks vaimulik laul ning lauldi neid hommikul ema magamistoa ukse taga. Konservatooriumi sisseastumisel suutis ta ette mängida juba Bachi c-moll orelifantaasia.
Orel tema lemmikpilliks jäigi. Isegi suvitushooajal, kui kirik ja orel läheduses, ei suutnud ta loobuda võimalusest jumalateenistusel organistilt käigu pealt pill «üle võtta» ja siis venis jumalateenistus üpris pikaks, sest meister armastas igale koraalile improviseerida päratu pika eelmängu, koraali enda iga salm sai aga isesuguse harmoonia. Muidugi oli selline orelimuusika lausa sümfooniline käsitlus koguduse jaoks harjumatu. Cyrillus Kreek, kes parajasti ühele sellisele «ülesastumisele» peale juhtus, meenutab: «Kaks naist jooksid kirikust välja ja kohates kolmandat, manitsesid teda kirikusse mitte minema, seal mässavat täna oreli juures püsti-vanasarvik ise.»
Kapp ei unustanud orelit ka oma heliloomingus. 1928. aastaks oli tal juba noodipaberile pandud sonaat ja koraal variatsioonidega. Loomist ootasid veel tokaata, 6 koraalieelmängu ja mõlemad orelikontserdid. Ja pikisilmi ootasid muusikahuvilised oratooriumi «Hiiob» valmimist. Selleks pidi aga veel mitu aastat kuluma.
Kapi lemmikkoraaliks oli «Üks kindel linn ja varjupaik». Selle oskas ta sisse sokutada isegi 1948. aastal valminud 4. sümfooniasse. Pühendatud on see teos aga nõukogude noorsoole. Seda koraali soovis ta kuulda ka oma haual. Helilooja soovi täitis tema kauaaegne sõber trompetiprofessor Julius Vaks.
Artur Kapi 50. sünnipäeva kontsert oli plaanitud 11. märtsile. Aga see on juba järgmise artikli jutt.

Piiskopi aastapäevasõnum
1.veebruaril üheksa aastat tagasi vabanes Valga enamlaste ikkest. Seda päeva seekord eriti suurelt ei tähistatud. Küll oli aga jumalateenistus linnakirikus. Jutlustas Urvaste õpetaja J. Valk. Kirik oli rahvast tungil täis, nende hulgas umbes 250 sõdurit. Mängis sõjaväeorkester.
Erakordse tähelepanu all oli muidugi vabariigi aastapäev. Möödunud oli ju 10 aastat Eesti iseseisvumisest. See tingis suurejoonelised pidustused eelkõige Tallinnas, millest ei jäänud eemale ka kirik.
Piiskop Jakob Kuke vabariigi aastapäeva puhuses palves oli öeldud:
«Kõigeväeline Jumal! Pimedus kattis meie isamaad. Meie isad olid rasketel aegadel pisaratega silmis palvekätel seda maad harinud. Sina lasksid sündida, et võõrad meie maad laastasid. Ometi ei lasknud Sa meid ära hävitada. Sinu tahtmist mööda tõusid üles mehed, et juhtida meie rahvast kuristikust läbi vabaduse valgusele. Sina tegid nendele selgeks, et Eesti olgu vaba ja iseseisev rahvas ja riik. Meie kummardume Sinu ette, et kõigepealt Sind tänada.»
Juba 23.veebruaril oli Tallinna Kaarli kirikus suur juubelikontsert, mille kava oli hoole ja maitsega kokku seatud. Esinesid sopran Olga Mikk-Krull, bass F. Zwetkov, viiulikunstnik Alfred Papmehl, organist Paul Pressnikoff (Indra) ja Tallinna Meestelaulu Seltsi lauljatest moodustatud kahekordne kvartett. Päevakohase kõne pidas õpetaja A. Sommer. Õhtu puhastulu läks Kaarli koguduse uue vanadekodu asutamiseks.
Pärispidupäev, 24. veebruar, algas puhkpilliorkestrite mänguga raekoja, Toompea lossi, pritsimaja ning Kaarli ja Jaani kiriku tornidest.
Toomkirikus oli pidulik tänujumalateenistus, millel osales rohkel arvul inimesi. Kohal olid riigivanem Jaan Tõnisson ja riigikogu esimees Karl Einbund (Eenpalu), ministrid, riigikogu liikmed ja diplomaadid.

Kiitust Jumalale
Jumalateenistuse avas Jaani kiriku laulukoor. Jutluse ütlemise võttis enda õlgadele piiskop Jakob Kukk, sellele järgnes koraal «Priius, kallis anne». Püsti seistes lauldi langenud kangelaste mälestuseks «Sa püha eluallikas». Jaani kiriku koor prof August Topmani juhatusel laulis veel «Halleluuja, Issand on ainus Valitseja Jumal». Lõpetuseks lauldi oreli saatel Eesti vabariigi hümni.
Samal ajal oli pidulik jumalateenistus ka apostliku õigeusu Aleksander Nevski katedraalis. Kirik oli viimse võimaluseni rahvast täis. Riiki esindasid siin teedeminister A. Kerem, endine Asutava Kogu esimees August Rei jt. Metropoliit Aleksander oli oma jutluse üles ehitanud tekstile «Kiitke nüüd kõik Jumalat, kes suuri asju teeb, kes meid elus hoiab».
Muidugi olid vabariigi aastapäeva jumalateenistused ka kõikides teistes kirikutes üle kogu Eesti. Nii kõlasid Valgas kell 8 hommikul luteri ja apostliku õigeusu kiriku tornidest ning poeglaste gümnaasiumi 3. korruselt koraalid «Ma kummardan sind, armuvägi», «Jumal, Sind me kiidame» ja «Kõik taevad laulvad».
Kirik oli piduliku jumalateenistuse ajal rahvast täis. Esinesid koguduse laulukoor J. Pastaruse ja poeglaste gümnaasiumi orkester J. Madissoni juhatusel.

Tulevikku suunatud sõnad
Tallinna Jaani kirikus oli 24. veebruaril vaimuliku muusika õhtu. Esinesid sopran Helmi Sallum ja Oskar Kleemeier (orel). Kava oli päevakohane, alates Bachi kontserdi ja Stradella «Palvega» ning lõppedes Francki «Kangelaslauluga».
Milline oli aga vaimulik sõnum, mis suunatud meie riigi tulevikku? Piiskop Kukk lõpetab oma palve: «Armas Isa taevas! Meie täname Sind, et Sinu arm ja heldus oli meiega, et Sina meile võidu andsid. Meie palume Sind, ära jäta meid ka praegust mitte maha. Kui Sina mitte ei ole meiega, siis ei ole kasu meil vabadusest ja ka mitte rahust riigipiiridel, vaid patt ja surm löövad mässama meie seas ja võit jääb nendele ja nad löövad meie rahva maha. Õnnista Sina ise meie riiki. Ärata rahvale juhtisid, et need teda õiget teed saadaksid. Õnnista neid, kes Sinu tahtmise järele Eesti riigi üle valitsevad. Õnnista meie maad ja tee ta viljakaks. Lõpeta Sina vihased riiud parteide vahel. Anna üksmeelt ja armastust Eesti kodudele. Kaitse Sina meid. Meie tahame Sind paremini austada kui siitsaadik, sest Sina oled meie õnnistuse kalju. Õnnista Sa Eestit, Vägev Kaitsja!»
Kõlab väga tänapäevaselt, eks ole? Kuigi nende sõnade ütlemisest on möödunud juba 80 aastat.

Vaimuliku laulu võlu
Silmapaistvaid suuremaid vaimulikke kontserte veebruaris palju polnud. Mainida võiks veel vast Tallinna Meestelaulu Seltsi 29. veebruaril Kaarli kirikus antut, mida võis kõigiti kordaläinuks pidada. Prof August Topman oli kava maitsekalt ja stiilselt kokku pannud, avades kontserdi J. S. Bachi prelüüdi ja fuugaga, mille ta huvitava ja värvika registratsiooniga mõjuvalt kuuldele tõi.
Järgnesid meeskoori laulud, mille autoreiks Palestrina, Gabrieli, Haydn, Bach jt. Koor laulis arusaamise ja andumusega, hiilates sealjuures oma suurepärase pianissimo ja mõjuva forte’ga isegi säärastel kõrgetel nootidel kui la- ja si-bemoll.
Parematena märkisid arvustajad Palestrina laulu «O Domine Jesu Christe» ja Beethoveni «Kõik taevad laulvad». Eesti muusikast oli kavas Konstantin Türnpu «Kyrie eleison», mis leidis eriti sügavalt läbitunnetatud ettekande.
Solistina esines vaimulike aariatega tuntud ooperilaulja Olga Mikk-Krull, lauldes temale omase südamlikkusega. Riho Päts kirjutab Muusikalehes, et «vaimulik laul on üks iseäralikumaid, tänamatumaid laulu alasid. Sellest arusaamiseks on vaja iseäralist närvi, ja seda arusaamist praegusel ajal oma lauljaisse istutada ei ole kerge töö. Sellega aga oli prof A. Topman hiilgavalt toime saanud, mida tõendas see kaunis kontsert».

Mati Märtin

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)