Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vastuvoolu, kuid peavoolu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud.         (Jh 7:37–39)

Kirikuaastas seisame täna kahe vahel. Möödas on või – kui arvestada ikkagi pühade nädalapikkust kestvust – käimas on Kristuse taevaminemispüha. Jeesus ütleb ju taevasse minnes jüngritele, et „te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8). Nelipüha, tõotatud Püha Vaimu anni kinkimine, jüngritest uue Jumala rahva loomine, seisab veel ees. Üheksa päeva pikkune aeg taevaminemispühast nelipühani, ladina keeli novena, on tõotuste täitumise ootamise aeg. See on ka sihipärase (ja ühise) palve ja seesmise valmistumise aeg. Nii näeme Apostlite tegude raamatus esitatud pilti ootavast uskujate (esmalt apostlite) kogukonnast: „Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega“ (Ap 1:14). Niisiis oodati Vaimu tulekut aktiivselt ja süvenenult. Ja kuigi välk (täpsemalt tuleleegid) tulid otsekui selgest taevast, oli see siiski oodatud sündmus.

Johannese evangeeliumi järgi lehtmajadepüha (nädala) viimasele päevale asetatud Jeesuse kõne ja üleskutse on samuti enne nelipühi, isegi enne Jeesuse enda kannatamist ja ülestõusmist, mida Johannese järgi nähakse ülendamisena või kirgastamisena. See on tõotus, mida veel pole täidetud, „sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud“. Tema kuulajad seisid veel kahe vahel. Aga nad hakkasid ootama tõotuse täitumist.

Janu ja elus vesi vastusena sellele on tugevad kujundid, mis kõnelevad inimeseksolemise keskmesse isegi seal (või siin?), kus piibellikud ja kiriklikud pildid ja mõisted enam inimesi ei kõneta ega tuntud pole. Ilma elava veeta pole võimalik ellu jääda. Vesi moodustab niigi inimorganismist väga suure osa. Bioloogilisest elutegelikkusest tulenev on sama palju ja veelgi enam tõsi vaimulikus tähenduses. Vaimust osasaamine on janusele vajalik. See ei kustuta ainult tema enda janu, vaid ühendab teda selle vee allikaga niivõrd, et temagi saab allikaks teistele.

Tänases ühiskonnas räägitakse palju vaimsusest. Õieti on vaimsus/spiritualiteet, mis peaks olema usuga/religiooniga samatähenduslik sõna, muutunud keelepruugis eristavaks sõnaks. Usk on midagi äärmuslikku ja vanamoelist, vaimsus on nüüdisaegne ja peavooluline.

Jeesuse tõotatud vaimsus on siiski midagi enamat kui nüüdisaja (või mis tahes aja) unistused. Tema annab (või Isa annab tema kaudu) Vaimu ehk ühendab meid enesega, elu ja jõu allikaga. Vaim annab ka usu, korrigeerib ja suunab spiritualiteeti ning ealeski ei toimi see ainult üksikisikuliselt või vaakumis. Nii nagu jüngrid koos Jeesuse tõotuse täitumist ootasid, saame meiegi sest osa vaid üheskoos kiriku, Jumala rahvana. Jeesuse Vaim, Püha Vaim, paneb meid päris peavoolu ehk Jumala enese seatud voolu. Mis, tõsi küll, suurel osal juhtudest tähendab ka vastuvoolu sellele maailmale. Maailmaks nimetab Johannese evangeelium esmalt Jumalale vastandunud ja enesekeskset inimest/kultuuri/ühiskonda. Aga Kristuse ihust ja meiegi ihust voolavad elava vee jõed, mis ka seda maailma kastavad ja Jumala voolusängi uhuvad. Vähemalt paljusidki.

Seisame kahe vahel ja ootame nelipüha. Palume, et voolaksid elava vee jõed. Vahel tundub, et neid palveid ei võeta kuulda. Elususest tundub kirikus puudu olevat ja tema kuulutatav sõnum ei tundu eriti kedagi kõnetavat. Mõnikord tundub isegi, et kohti, kus see kõnetamine toimuda võiks, pole eriti järele jäänud. Selle maailma-ajastu ja kristlaskonna teed või voolusängid isegi ei ristu omavahel. Siis tekib tihti kiusatus voolusängi muuta või sõnumit teisendada, et see taas kõnetaks. Kuid sellestki pole lõpuks tulu, nagu praktika näiteks viimase sajandi või enamagi aja vältel näidanud on.

Aga kannatust! Ehk tasub siis ikkagi seista kahe vahel ja oodata Jumala tõotuste täitumist. Edasi jagada vett, mida oleme ise vastu võtnud. Oleme juba saanud ristimises ja usu kaudu osa Vaimust, aga samas vajame, nagu vettki, Vaimu jätkuvalt ja kogu aja. Palugem Jumalat, et ta oma Vaimu lisaks, meid enese poole uhuks Jeesuses Kristuses ja meie kaudu ka teisi inimesi elustaks. Aamen.

 

 

 

 

Tauno teder

Häädemeeste koguduse õpetaja