Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Vastutustundega elatud elu

03.11.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Nils Bernhard Sachris on lõpetanud Westholmi gümnaasiumi. Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astus 1942 ja lõpetas 1956. Töötanud pärast ülikooli lühikest aega Kuressaares ja Võrus, asus ta röntgenoloogina tööle Tartu Linna Kliinilisse haiglasse, kust läks 1991. aastal pensionile. Auväärt arst on tuntud hea radioloogi, kuldaväärt õppejõu ja värvika isiksusena. Autasustatud 2004. a Tartu medaliga.
Alljärgnev intervjuu sündis pärast seda, kui kevadel Tartus misjonipäevadel toonane linnapea Andrus Ansip oma tunnistuskõnes Peetri kirikus Nils Sachrise sõnu tsiteeris. Auväärsele arstile Tartu medalit üle andes meenutas Ansip seda, kuidas ta pärast ränka liiklusavariid Tartu arstide poolt uuele elule toodi. Sachris öelnud seepeale, et mitte arstid, vaid Jumal hoidis sind ja aitas: küllap Tal olid sinuga oma plaanid.
Kuidas on teist usklik inimene kujunenud?
Seotus kirikuga ja enda identimine ristiinimesena on olnud osa minu kujunemisest, mis on alguse saanud koolist ja kodunt. Vist 10aastasena hakkasin käima Tallinna Jaani kirikus lastejumalateenistustel. Mäletan, et ema pidas seda tarvilikuks ja küsis vahel, kas ma ikka käin lastekirikus. Emale oleksin võinud rahumeeli luisata, kuid Jumalaga oli asi keerulisem.
Mind oli kasvatatud teadmises, et Jumal näeb kõike – Tema eest ei jää ükski tegu varjule ega ka hindamata. Võib-olla oli see ebausk, et mul läheb halvasti ega ole õnne, kui jätan kirikusse minemata.
Aga ma ei usu, et keegi meist tolleaegseist väikestest poistest ja tüdrukuist oleks mõtelnud kristlikule maailmatunnetusele ja oleks oma suureks eeskujuks pidanud apostel Paulust. Küllap kodeerisime meiegi kõrgelt kinos nähtud vesternikangelasi ja tahtsime pritsimeheks või vedurijuhiks saada.
Kirik kuulus Jakob Westholmi poeglaste eragümnaasiumis elulaadi juurde. Jumalasõna kuulsime I klassist peale usuõpetustundides, millele IV klassist lisandus igahommikune palvus, mis algas ja lõppes koraalisalmiga, mida poisid innukalt laulsid klaveri saatel. Klaverimängijaks ehk köstriks nagu poisid teda hüüdsid, oli keegi suurematest poistest.
Minu esimeseks köstriks oli 1934. aastal eelviimase klassi poiss Gunnar Aarma. Need vanad viisid on praegugi meeles ja kogudusega kooslaulmine ei ole mulle raske, kui just ei kasutata mõnda inglise kiriku laulu, mis on lauluraamatus leitav.
Meie koolis soositi igati kuulumist NMKÜsse (Noorte Meeste Kristlik Ühing), mis oli tegelikult poisse klubidesse siduv koht: kaunis ilmalik, aga vastuvõtt NMKÜsse toimus ikkagi Püha Vaimu kirikus. Klubid pidasid aastaringi omavahelist tegevusvõistlust kõikvõimalikel aladel. Suviti olin alates 1936. a NMKÜ Koitjärve laagris, kus kord nädalas oli vaimulik koosolek. Iga söögikorra juurde käis söögipalve.
Nii ma kasvasin ning olengi oma arust ristiinimene. Tihti kahtlustan ning tunnen süütunnet, et kaldun pidama kiriklikke kombeid ja liturgiat tähtsamaks kui sõnumit, mida nendega edastatakse. Tahan loota, et ma eksin endas.
Kuidas oleks tänapäeval Eesti oludes efektiivne evangeeliumi kuulutada?
Ma ei oska vastata. Mul on tunne, et sisemisjonitöö, rsp missio külvatud seeme langeb ettevalmistamata pinnasele või siis kogunevad misjonist osa saama usklikud, kellele see ju tegelikult pole mõeldud.
Võib-olla oleks tagajärjekaim kasutada Bill Grahami meetodit, st koguda staadionitäis rahvast ja 120 detsibelliga iga paari lause järel hüüda: «Parandage meelt.» Aga ma ei taha, et nii tehtaks, vähemalt hoidugu sellest minu, st luteri kirik. Ilmselt tuleb leppida paratamatusega ja oodata, kuni praegune jumalasalgamise aeg kord otsa saab.
Otsa saab see kindlasti enne Kristuse uut tulekut: vaadake, kui ruttu sai kirikuvaimustus läbi pärast vene ikkest vallapääsemist. Või tegi kirik ise mingi vea? Vähemalt minule ei meeldinud, kui iga uusrikas laskis oma suvilat ja sauna kiriklikult õnnistada. Äkki oli kirik liiga vastutulelik ja sündis see, mis ikka sünnib, kui seni keelatu muutub liiga kättesaadavaks – sellest tüdinetakse.
Miks suurem osa inimestest ei leia Jumalat oma elu jooksul?
Ehk on see siis saatan, kes on võtnud inimeses aset teha? Mina usun koos doktor Freudiga, et inimene pole sugugi sünnilt hea, vaid kasvatus ja keelud teevad ta üldse ühiskonnale aktseptaabliks. Kirikus arvatakse üldiselt vastupidi. Minu seisukohast lähtudes tuleb laps Jumalat otsima panna ja mitte loota, et ta Tema ise leiab. Nad ei tea ju, et Jumala vaim nendes elab ja ilma kasvatuse, rsp õpetuseta ei saa nad seda iialgi teadma.
Gaussi seaduse järgi on 85% inimestest manipuleeritavad. Kiriku vastasleer manipuleerib ilmselt paremate hüüdlausetega, mis kutsuvad üles mõnuga võtma, ja pakub meeldivaid elamusi. Mis siin salata, natside röögitud «Pekske juute» leiab alati rohkem järgijaid kui «Armastage ligimest».
Nii vähemalt väitis minu mehepäevade juudist sõber. Vägivallaüleskutse vastu astub seadus kogu oma jõuga, ligimesearmastust ei tee aga ükski seaduseandja kohustuslikuks ja see on ja jääb eetiliseks normiks. Praeguses kõikelubatavuse maailmas jääbki usk Jumalasse marginaalseks. Aga olen veendunud, et see ei kesta kaua, kokkupõrge islami pealetungiga ei lase pikalt postmodernitseda ja kõike simulaakrumiks (pettepildiks – toim.) pidada.
Kas nõukogude okupatsioon sai meile osaks sellepärast, et rahvas ei pöördunud, nagu enne Teist ilmasõda häälekalt nõudis turuprohvet Karl Reits?
Olen niimoodi tihti isegi mõelnud. Ilma Reitsi abitagi. Pidevalt kummitab mind mõte, et soomlased kaotasid küll sõja 2:0, kuid säilitasid riigi just seepärast, et see vägi laulis hommikustel loendustel «kindlat linna ja varjupaika». Ja see traditsioon oli neil ammune.
Schilleri «Wallenstein» algab stseeniga, kus Gustav Adolfi väest tuleb katoliiklaste juurde üle kaks sõdurit. Wallensteini sõjasulased küsivad, kas seal oli liig vali kord või anti viletsalt süüa. Jooksikud vastavad, et ei seda ega teist, neid olevat ära tüüdanud hirmus palvetamine, mida oli tehtud mitu-mitu korda päevas.
Rootsi väes teenis palju soomlasi, kuid on eestlasigi koos kuningaga käinud peaaegu Reini ääres väljas. Vaikse hirmuga olen mõelnud, et äkki olid need kaks meie mehed? Niisiis mõtlen niimoodi, et kui me oleksime kiriklikumad olnud, oleks meie kolmekümnendad teistsugused olnud ja vast oleks Jumal meid kuulda võtnud, nagu Ta põhjanaabreid võttis.
Mõnes nn eliitkoolis on usuõpetus õppekavas. Miks see ei nakata eeskuju võtma?
Rocca al Mare kooli pean lihtsalt uusrikaste kooliks, Treffneri kooli võiks ehk quasi-eliitkooliks nimetada. Rocca-kooli eksempel pole just tiivustav, Treffnerit oleks kergem ja õigem eeskujuks seada. Head asjad pole üldiselt nakatavad. Usuõpetus peab koolidele olema kohustuslik, õpilasele vabatahtlik. Ei maksa karta, ega neid vabatahtlikke sel juhul palju ei teki, kui kodu kirikut taunib. Vene aja ateismi mõju on nii kõva, et kodu praegusel ajal kirikut toetama ei hakka.
Kui aga usuõpetus on koolis, siis tuleb õpetada ristiusku, mitte lobiseda budismist, taoismist, maausust ja nende kõrval mõne sõnaga kristlusest. Niisugust uskude õpetamist pole tegelikult vaja. Usuõpetuse tundi ei pea mitte selleks antama, et õppur saaks aru, mis on Rembrandti või Raffaeli pildil kujutet: üldise kultuurilooga peab tegelema iga aineõpetaja sobival kohal põhiaine kõrval. Jutt, et aega ei jätku, ei kõlba. Alati on olnud ajapuudus, alati on õppurid olnud ülekoormatud, kuid enne on sellest üle saadud, nüüd ilmselt enam mitte.
Eesti Kiriku ühes algusaastate numbris oli üleskutse kristlikele arstidele koostada koolinoortele õpik-käsiraamat, kus oleksid elujuhised kristlikust maailmavaatest lähtuvalt. Kuidas kommenteerite?
Kaldun arvama, et ise ei mõistaks niisugusesse käsiraamatusse midagi sisse kirjutada. Mida oodataks üldse kristlikult arstilt teistsugust kui paganlikult? Kristlikus maailmas lihtsalt peavad ka arstid kristlikud olema. Mis teha, kui väga hästi opereeriv kirurg on lauspagan, tema susserdav kolleeg aga harras kristlane? Loobuda paganlikust, kuid edu tõotavast operatsioonist? Siit järeldus: iga kristlik arst peab hoolt kandma selle eest, et ta oleks ühtlasi maailma parim arst. Raske? Kuid paljutõotav.
Mis on vaim? Mis on hing?
Spiritus’e ja animus’e diferentsimist ei saa ühe küsitluse raames ära seletada. Püha Vaim on spiritus sanctus. Igal elusal olendil on animus olemas, spiritus ainult inimlapsel. Ehkki ladina keeles on veini sees olev joobnustav asi nimetatud viina vaimuks, st spiritus vini’ks, kust ka meie piiritus tuleb (saksa keeli samuti selgelt Weingeist elik viinavaim). Küsimus on vana ja sellele on vist ammu ära vastatud.
Mida annab armulaud inimesele? Kas saab seda millegagi võrrelda?
Armulaud on Jumalaga üksolemine. Dr Luther vastaks, et armulaud on sakrament, mis oli üks tema tüli põhjusi Zwingliga, kes pidas armulauda sümboolseks Õnnistegija mälestamiseks. Võrrelda ei saa seda millegagi, võib-olla meie teise sakramendiga, s.o ristimisega.
Kas aja mõistmisel Piiblis ja vanarahvatarkuses on seost? Pühade ajal, pühal ajal on side oleviku, mineviku ja tuleviku vahel palju tugevam kui tavaliselt jne. (Laar, Vahtre, Valk «Kodulugu» I; vrdl Koguja 1-9.)
Side on pühadega seotud devotsionaalsuses (pühendumises – toim.) kindlasti tugevam oleviku ja mineviku vahel. Inimestel side tulevikuga puudub, kristlased loodavad peale surma õndsaks saada, kindel olla ei või ega tohi selles keegi, sest see on ainult Jumala otsustada.
Mis puutub Kogujasse, siis öeldakse seal selgesti, et kõik uus on teistmoodi vana, millega minul jääb üle ainult nõus olla.
Kas astroloogiline mõtteviis, nt pesupesemine vanal kuul, on kooskõlas Jumala seadustega?
Astroloogia on mõttetu ebateadus. Kuufaaside järgi teatud toimetuste tegemine pole üldse astroloogiline jama, vaid inimlik mõtlemisviis. Miks mitte siduda töid kuufaasidega: noorkuu ajal teha asju, mida tahetakse näha edaspidi suuremana ja rohkemana, nt seemne muldapanek; ja vana kuu ajal jälle toiminguid, mis seotud vähendamisega nagu mustuse eemaldamine, parasiitide hävitamine jne.
Lugedes vanaaegset kalendrit, leiame sealt tohutult õpetusi, millal ja mis moodi midagi teha, eriti palju või peaagu kõik on seotud talueluga. Linnavurlel pole loodusega ühendust ega ka kombeid, nemad ongi astroloogiast jaburdajad ja tähtede seisu abil ennustajad. Astroloogia on taunimisväärt ebateadus ja ebausk, loodusnähtustega seotud kombed pole seda mitte.
Hippokrates on öelnud: «Ära puutu rauaga seda keha osa, mida valitseb märk, mida Kuu parasjagu läbib.»
Ei mäleta, et oleks seda lugenud. Kust Teie teadmine ürgneb? Ja kui Hippokrates nii ongi ütelnud, siis pole see veel põhjus öeldust dogmaatselt kinni pidada. Lõpuks peab Mooseski jänest mäletsejaks, meie aga kõige austuse juures prohveti vastu jääme teistsugusele seisukohale. Hippokratese juures on tähtsad, nagu Moosesegi puhul, tema eetilised ja moraalsed seisukohad.
Küsinud Lea Raichmann

Teised temast
Hans-Heiki Laja, arst:
Tunnen Nils Sachrist 1960. aastast. Ta on erudeeritud ja väga hea mäluga inimene. Tema väljendusviis on veidi järsk, ent tihti pehmendab ta seda huumoriga. Sisemiselt on Sachris siiski õrna hingega aus inimene.
Ta on aastaid toonitanud, et on luteri usku inimene. Kui jalad lubasid, käis sageli kirikus – Peetri koguduses, sest see oli lähemal. Rääkis, et laulab kõva häälega kirikulaule, kuna tunneb sellest rahuldust ja Pereraadio rokilaadseid kirikulaule ei salli.
Sachris hoiab end interneti kaudu kursis kõigi päevasündmustega.
Ain Kaalep, luuletaja ja literaat:
Tunnen Nils Sachrist 1944. aasta sügisest ladina keele õppejõu Ülo Torpatsi kaudu. Nils on väga värvikas isiksus. Esimesel hetkel võib ta õrna ja ara inimese ära ehmatada, ta võib näida karmi ja kurjana, mida ta aga üldse ei ole. Samuti räägib ta kõva häälega. On alati olnud füüsiliselt tugev ja eluaeg on ta olnud sportlik, kõva suusataja.
Sachris ei ole mitte ainult hea arst, vaid ka sügavalt filoloogiliste huvidega inimene. Vanas eas võttis ta käsile ladina keele ja on praegu paremaid ladina keele tundjaid arstide hulgas.
Ta valutab südant ühiskonna ebakõlade pärast ja reageerib nendele. On tugev isiksus, suure huumorimeelega, intelligentne. Väga suure austusega suhtub ta religiooni ja kirikusse.
Ago Marksoo, geograaf:
Sellest on möödas rohkem kui pool sajandit, kui mulle hakkas ikka ja jälle Tartu tänavapildis silma pea iga päev Lossi tänavat pidi Toomelt alla sammuv ning seejärel Werneri uksest sisse astuv ligikaudu 6,5 jala pikkune blond mees. Mõne aasta pärast sain, olgu Jumal tänatud, temaga õige heaks tuttavaks. Sõbraks, tahaks siinkohal öelda, kui teaks, et N.S. sellega nõus on. Eriti tihedaks kujunes meie lävimine alates teisest Tartu (Kääriku) suusamaratonil osalemisest 1962. aastal.
Järgnesid aastakümneid kestnud ühised ettevõtmised: agar osalemine Uno Sahva võimlemisrühma tegevuses, Mustametsa sporditare rajamine Kääriku lähistele, legendaarsed suusamatkad Lõuna-Eestis, Karpaatides jne, eesti klassikasse kuuluvate näitemängude lavastamine perekondlikel juubelitel (Elmar Salulahe ja Endel Ani juhendamisel), kus markantsemad osad jäid ikka Sachrise kanda.
Võib juhtuda, et N.S. otsekohene ja mõnevõrra järsk kõnepruuk võib temaga esmakordselt kohtuva isiku (patsiendi) lausa ära ehmatada. Temaga tuleb tõesti ehk veidi harjuda. Näiteks minu emaga, kes oli aastaid tema patsiendiks, juhtus kord selline lugu: märkasin, et ema oli mitu päeva pärast Nilsi tehtud röntgeniläbivaatust rusutud ja sõnaaher. Minu pärimisele kostis ta, et teab nüüd kindlasti, et tal on vähk. Sest miks siis muidu oli dr Sachris olnud kogu läbivaatuse aja ebatavaliselt vaikne ja viisakas ega olnud kirunud üldsegi vene korda, valitsust ja parteid. «See ei saavat muud olla kui vähk!»
Miks tahaksin olla Nils Sachrise sõber? Tooksin välja mõne teda iseloomustava külje, mis ehk sellele küsimusele vastata aitavad: eestiaegne ja -meelne aatemehest härra; mahlaka sõnavaraga nalja- ja jutumees; akadeemilise forellipüüdjana väärikas paariline Ülo Torpatsile ja Elmar Kitsele; keele- ja ajaloohuviline, keelteoskaja, entsüklopedist; sportlane ja spordihuviline (Eesti meister veepallis, võtnud enam kui 20 korda osa suusamaratonist); Westholmi viiemees ja skaut; mees, kes alati kõva häälega ütleb, mida mõtleb, kel on alati oma seisukoht.
Nils Sachris on isiksus, keda on raske võrrelda kellegi teisega, Nils on ikka Nils! Küll aga saab temaga mõõta teisi mehi. Olen talle tutvuse eest väga tänulik.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)