Vastupanuvõitluse päev

Luuka 14:1–6
Mõnedel rahvastel, näiteks prantslastel, on vastupanu päeval väga selge tähendus. Teistel, sealhulgas eestlastel, tuleb sellele päevale alles sisu anda.
Meie rahva enamuse vastupanu seisnes punastele pugemises. Ja siiamaani ollakse uhked, et küll me ikka pugesime hästi. Selle taga on mõisaaegne mentaliteet, et kellel selle paharetiga parem läbisaamine, saab põrgus soojema koha, näiteks katlakütja oma. Ju usutakse, et selles pugemises oli nii suur annus salakavalust, et lõpuks riknes ja lagunes kogu punane võim.
Aga et kirikukalendris eeloleva pühapäeva kohal on kirjas vastupanuvõitluse päev, siis on meie ülesandeks sellele tähendust otsida. Õige on, et vastupanu ei ole ainult poliitiline nähtus.
Esmalt pigem füüsikaline. Inerts ja hõõrdetegur osutavad iga keha liikumisele vastupanu. Ja et liikumine säiliks, tuleb vastupanule vastata vähemalt sama suure jõuga. Ütlen seda vaid sellepärast, et ka vaimses maailmas näib kehtivat samasugune inerts ja hõõrdetegur. Ning kui sa oled vaimselt tühi, siis kannab selle maailma jõud sind tagasi mitte ainult sinna, kust kord alustasid.
Selle maailma inertsi hulka kuulub ka füüsiline rikutus. Evangeeliumis esindab füüsilist probleemi vesitõbine mees. See oleks võinud olla ka suvaline teine raske haigus, mis ei lase elada ega surra. Ühesõnaga midagi ei oleks juhtunud, kui Jeesus käskinuks mehel järgmisel päeval tagasi tulla, lubades ta siis terveks teha.
Tegevus toimub nimelt hingamispäeval, sabatil. Ja toimub variseride ülema juures, s.t tähtsate usutegelaste nina all. Piibel kirjutab, et nad varitsesid Jeesust. Ühesõnaga oleks igakülgselt arukas olnud, kui Jeesus oleks hoidnud madalat profiili. Küll pärast jõuab!
Kuid Jeesus lausa provotseerib. Ta ei tee esmalt mitte haiget terveks, vaid esitab kirjatundjatele ja variseridele küsimuse: kas tohib hingamispäeval terveks teha või ei tohi? Tegemist oli retoorilise küsimusega. Kõik kohalviibijad teadsid, et hingamispäeval võib terveks teha ainult siis, kui haige elu on muidu ohus. Kui tegemist on pikaajalise kroonilise haigusega, siis ei tohi. Loomulik siis, et kirjatundjad ei vasta midagi.
Nüüd teeb Jeesus haige terveks. Lihtsalt puudutusega. Oluline on, miks. Variserid ja kirjatundjad ei õppinud sellest midagi. Nood tundsid Moosese Seadust ja selle tõlgendusi. Haige sai alles aja möödudes kinnituse, et ta tõesti terve on.
Jeesus oleks rahulikult võinud ta mõnel muul päeval terveks teha. – Ma arvan, et Jeesus tervendas just selle haige just sellel päeval, et meile öelda: Inimese Poeg on hingamispäeva isand. Oma jumalikus kõikteadvuses nägi Issand mitte ainult seda mõju, mida tema tegu avaldas sel päeval sellele haigele, vaid ka seda, millist mõju tema sõna ja tegu avaldab kahekümne esimese sajandi usklikule.
Kindlasti ei tähenda see seda, et tulevikus peavad arstid või posijad või prohvetid haigeid vaid laupäeval või pühapäeval terveks tegema. Pigem tähendab see, et elu on ülem kõikidest seadustest.
Kui see sõnum ei ole revolutsiooni teoloogia, mis siis seda üldse veel on? Oma etteheites ütleb Jeesus, et praktikas te nagunii toimite õigesti. Alla auku kukkunud elu toote üles, rikkudes nõnda töötegemise keeldu. Kõik oleksid nõus olnud sellega, kui tegemist on eriolukorraga, Jeesus aga tahab seda üldistada, seada normiks, isegi normist kõrgemaks. Usk on normist kõrgem!
Maailmas valitseb raskuse vaim, mis tõmbab alla auku nii poja kui härja. Maailm püsib keeldudel: ära söö, ära maitse, ära himusta … Jeesus kuulutab vabaduse vastupanu. Ta ütleb, et tõde teeb teid vabaks. See annab meile õiguse õpetada kristlikku vastupanu. Vastupanu rumalusele, ateismile, kurjusele.
Tegelikult on vastupanu hirmutav. Mõtlen pidevalt kristlastele Egiptuses, Süürias, Liibanonis, Afganistanis. Vanades kristlikes maades, kus kristlaseks saamine on tänapäeval surma vääriv kuritegu. Maades, kus kirikud ja kloostrid purustatakse, meie vendasid ja õdesid tapetakse Jeesuse nime pärast.
Mõtlen, kuidas jaksavad nad seista ja pärida taevariiki. Usk, mis on läbi katsutud, leitakse puhtam ja säravam olevat kullast.
Vastupanuvõitluse päev peaks olema meie vaimustushüüd nendele vendadele ja õdedele, kes on ustavaks jäänud sellele riigile, mille elu ja surma Issand on maa peale rajanud ja mis püsib seni, kuni ta taas tuleb.
Ja mitte ainult Idamaadel, ka meie maal leidub piisavalt seda, millele tuleb Jeesuse nimes vastu seista.
Aamen!

 

 

 

 

Villu Jürjo,
Narva koguduse õpetaja