Vastupanu vastupanijaile

Olen kuulnud välismaalasi imestamas, miks mõnes Eestimaa kirikus on altari kõrval rahvuslipp. Kristlus olevat ju universaalne, mõne meelest lausa kosmopoliitne. Jumala riigis ei olevat „juuti ega kreeklast“, nagu ka orja ega vaba, meest ega naist, vaid kõik on üks Jeesuses Kristuses (Gl 3:28). Unustatakse, et apostel Paulus kõneleb siin ristitute eesõigusest olla lepitatud Jumalaga, mispuhul rahvus, sugu või sotsiaalne seisund tõepoolest mingit rolli ei mängi. Muus osas on nimetatud tunnustel siiski oma loodupärane tähendus ja koht.

Rahvuslik erisus ja identiteet tuleb tähelepanuväärselt esile isegi taevase trooni ees. Nägija Johannes kirjutab: „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ seisis Talle ees, üll valged rüüd ja palmioksad käes (Ilm 7:9) Loodame, et selles rahvahulgas leidub ka palju eestlasi. Ehk peaksime seetõttu väärtustama ka oma rahvust ning olema ustavad majapidajad oma maises kodus ja kodumaal, nägema selleski usu tegu.

Kas pole endaga toimetulek ja iseseisvus lausa jumalik ülesanne? „Valvake, seiske usus, olge mehised, saage tugevaks!“ manitseb apostel Paulus korintlasi (1Kr 16:13). Kuidas on see meie rahval õnnestunud ja mida peaksime selle nimel tegema tulevikus? Täna on vastupanuvõitluse päev, mil mälestame neid, kes 1944. aastal, kahe okupatsiooni vahelisel ajal interreegnumit ära kasutades püüdsid taastada Eesti riiklikku iseseisvust. Täna peetakse Jõelähtmel ka Eesti riigivanemate mälestusteenistus. Nende kõigi võitlus oli usu ja mehisuse proov.

Hästi iseloomustab seda Wikipeedia: „Otto Tief ja tema valitsuse ministrid teadsid, et neid võib oodata niihästi Gestapo kui ka NKVD vangikong. Usk Eesti vabadusse ja sellesse, et eestlased väärivad paremat tulevikku kui võõrvõimu okupatsioon, andis julgust. Kuigi enamikule neist ei jäänud repressioonid tulemata, on elu näidanud, et nende usk ei olnud asjatu.“ Nende usk ulatus palju kaugemale omaenda heaolust ja maisest võimust – inimese vaimse kutsumuse ja ülesandeni. Kas millegi muu kui õigluse, headuse ja tõe nimel tasubki end ohverdada?

Paraku kasutab pühakiri mõisteid vastupanija ja vastupanija sugu ennekõike nende kohta, kes ei hooli Jumala seadustest, seega ka inimlikkusest ega üldinimlikust moraalist, kes teevad pigem ülekohut ja kurja. „Ära karda neid ja ära kohku nende ees – nad on ju vastupanija sugu!“ julgustab prohvet Hesekiel (3:9). Pole kahtlust, et suurvõimud, kes Teises maailmasõjas soovisid allutada Eesti maad ja rahvast, esindasid jumalavaenulikku, kurjusele toetuvat eluhoiakut. Sellistele vastupanijatele julgesid vastu astuda meie vastupanuvõitlejad.

Neile sekundeerivad ja näitavad meile teed ka püha Mauritius ja ta kaaslased – Teeba leegioni märtrid († 280–305), kelle päeva täna tähistatakse. Sõjakäigul Alpides andis keiser käsu ohverdada paganlikele jumalatele – ühe versiooni kohaselt kaaskristlasi. Teeba leegion eesotsas oma juhi Mauritiusega keeldus seda tegemast. Karistuseks lasi keiser iga kümnenda leegionäri hukata, kuid sellele vaatamata jäid sõdurid endale kindlaks – konflikt lõppes tõelise veresaunaga. Siiski oli see õilis ja ülendav vastupanu.

Kas ei peaks moraalne vastupanuvõitlus kuuluma läbivalt ristiinimese ellu, tähendama vastu astumist patule, mis meid ka tänases maailmas kiusatuste või ähvarduste kaudu ründab? Püüavad ju inimlikud himud ikka astuda Jumala käskude asemele ja end kogu ühiskonnale peale suruda. Kirjas heebrealastele tõdetakse, et te „ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes!“, ja soovitatakse eeskujuks võtta Kristust, „kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:3–4).

Meie Jumala sõnaga pühitsetud rahvuslipp, mis tõusis vaenujõudude kiuste taas Pika Hermanni torni 1944. aasta septembris, väljendab niisiis mitte üksnes kohustust kaasinimese ja oma rahva ees, vaid ka kuulekust Jumalale, mis peaks alati olema osaks inimloomusest ja aitama meid vastu panna kõigele kurjale. Head vastupanuvõitluse päeva!

 

 

 

 

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop