Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vastupanu kui võitlus iseendaga

21.09.2016 | | Rubriik: Arvamus

22. september on märgitud meie kalendritesse vastupanuvõitluse päevana. Selle läte on Läänemaal Põgari palvemajas. Just seal pidas 1944. aasta 22. septembril oma viimase istungi legendaarne Otto Tiefi valitsus, mille oli ametisse nimetanud Eesti riigipea kohusetäitja professor Jüri Uluots.
Oli üleminekuaeg – üks vaenlane oli lahkumas, teine naasmas. Naasmas oli surmavaenlane. Just samal päeval heisati Pika Hermanni torni uuesti kuldse sirbi ja vasaraga punalipp. Enamik Tiefi valitsuse liikmeid vahistati, osa lasti maha, mõni üksik pääses vabasse läände.
Algas pool sajandit kestnud vastupanu võõrale võimule, et jääda ellu, et jääda rahvana iseendaks. Kes läks metsa, kes rakendus välisvõitlusse USAs, Kanadas, Rootsis. Kes kuulas salaja Ameerika Häält või Vabaduse Raadiot, kes pühitses vargsi, kardinate taga, jõulusid.
Siis see viimaks tuli – vabadus, millesse paljud vanemad eestlased enam ei uskunud. See tuli koguni vereta, laulva revolutsioonina. Kirikud olid jälle puupüsti rahvast täis, ja mitte üksnes jõululaupäeval. Muinsuskaitseliikumine hõlmas pühakodasid. Kirikuelu ja ilmalik maailm ulatasid teineteisele käe.
Kuid siis hakkasid kirikud uuesti tühjenema. Rahatähed muutusid pühakirjast etemaks. Kodumaa tolm paljudel saabastel osutus kergeks – see pühiti maha ühe liigutusega. Hüüdlauseks sai taas muistsest Roomast tuntud «Leiba ja tsirkust!».
Oleme oma vabal kodumaal jõudnud vaimse ja kõlbelise segaduse aega. Me ei tea, mis on meie kaugemad sihid, mis on meie edasise arengu mõte ja sisu. Meie elu on muutumas aina pealiskaudsemaks. Üsna sageli on see lastetu – teadliku valikuna. Aga kes toetab kord lastetut vanurit, kes teenib pensionäri?
Eestis räägitakse palju riigireformist. Aga riik algab siiski tema kodanikest. Kui kodanik ei suuda iseend reformida, pole riigil mingit lootust. Iga üksiku kodaniku tugevus on tema mälu, tema tahe ja tema usk. Meie vanaisade põlvkond koosnes tugevatest inimestest. Needsamad ohvrimeelsed Tiefi valitsuse liikmed on selle tõdemuse kõige ilmekam kinnitus.
Muinsuskaitseliikumisest välja kasvanud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum on korraldanud alates 2006. aastast väga tihedas koostöös EELKga vastupanupäeva pühitsemist – meie märtritest riigivanemate mälestamist. 22. septembril kell 15 meenutatakse Rakvere Kolmainu kirikus Eesti riigi juhte. Riigipeade auks süütavad 16 küünalt peapiiskop Urmas Viilma ja Rakvere linnapea Mihkel Juhkami.
Koos peapiiskopiga teenib koguduse õpetaja, Viru praost assessor Tauno Toompuu. Päevakohase kõne peab Konstantin Pätsi Muuseumi esimehena siinkirjutaja. Muusikaga teenivad organist Liivia Hübner ja meesansambel Sõbrad.
Tegemist on kümnenda riigivanemate mälestusteenistusega. Kaheksal aastal on samal kuupäeval süüdanud 16 küünalt peapiiskop Andres Põder: Tallinnas toomkirikus ja Püha Vaimu kirikus, Tartus Jaani kirikus, Narvas Aleksandri, Pärnus Eliisabeti, Viljandis Jaani, Kuressaares Laurentiuse ja Haapsalus toomkirikus. Mullu Paide Püha Risti kirikus süütas küünlad juba peapiiskop Urmas Viilma.

Velliste,Trivimi

 

 

 

 

Trivimi Velliste,
Konstantin Pätsi Muuseumi esimees

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)