Vastasseis või koostöö

Avatud Eesti Fondi juht ja tänavu aasta eurooplase tiitli omandanud Mall Hellam on väitnud, et Eestis on kodanikuühiskond viimase paarikümne aasta jooksul väga jõudsalt arenenud. Küllap on see nii.
Looduskaitse- ja muinsuskaitseseltsi sammastele on lisandunud nüüd juba üle 30 000 kodanikuühenduse. Pooled neist on korteriühistud, mis Hellami arvates on küll natuke pealesunnitud organisatsioonid, aga ka neis peavad võhivõõrad inimesed konsensusele jõudma ja demokraatia printsiipe arvestama. On veel kohalikke ühendusi, mis tegelevad paikkonna elu korraldamise, kultuuri viljelemise või vaba aja veetmisega. Eestkosteorganisatsioonid võitlevad võrdse kohtlemise ja õiguste eest, mis osalt on ühe või teise inimrühma murede teadvustamine ja teisalt nende probleemidele lahenduse otsimine.
Kõiki rahuldavaid otsuseid ei ole olemas. Seetõttu on edasiviivaks tingimuseks osapoolte kokkulepped. 2003. a kutsus Eesti Vabariigi president ellu ühiskondliku leppe sihtasutuse, et argiküsimustest ja päevapoliitikast lahus leida erinevate jõudude sidusus Eesti tuleviku arenguks. Üheks asutajaliikmeks oli ka Eesti Kirikute Nõukogu.
2007. a tegi sihtasutus läbi uuenduskuuri ja nimigi anti uus – Eesti Koostöö Kogu. Tegevus sai konkreetsema suuna. Määrati valdkonnad, millega hakati tegelema süvitsi: rahvastik ja rahvatervis, haridus, majandus ja tööjõud ning rahvustevahelised suhted. Ekspertide ja toimkondade kaasabil on ilmunud kaks inimarengu aruannet, mis on leidnud ühiskonnas elavat huvi ja vastukaja. Üle 70 organisatsiooni ühendusena on Koostöö Kogu sõnastanud harta teksti, mis peaks väljendama Eestis tegutsevate väga erinevate suundumuste ja tegevuste ühishuvi.
Mõte hea, aga kas tulutu ettevõtmine? Konkreetsem on ju sarnaste huvidega inimeste taotluste esitamine, nagu seda tegid tööandjad või ametiühingud oma manifestidega. Erakonnad püüavad juba koostada valimisplatvorme, et rahva ootusi mõistes saavutada parim tulemus valimistel.  
Kõige selle juures märkame aga kohati väga teravat ja ägedat vastandamist. See ei oleks ka mingi traagika, kui oma huvisid ja maailmavaadet kaitstakse. Jätkuks vaid sündsustunnet ega alandataks teisiti väljahõikajaid.
Juba abielu kohta öeldakse, et see on kompromisside kunst. Palju tõsisemalt tuleb koostööd mõista aga siis, kui osalejaid on rohkem kui kaks. Kirik on praktiliselt jagunenud tuhandeteks kildudeks ja ühe altari äärde kogunemine tundub olevat peaaegu võimatu. Kas see tähendab ka koostöö puudumist? Milles seisneb koostöö? Kas vajatakse sellist koostööd?
Käesoleval aastal kirikute nõukogu poolt korraldatud ja sotsioloogide abiga läbi viidud küsitluse tulemusena tõdes Andrus Saar, et eestlane on väga isikliku usulise tunnetusega ega leia erilist vajadust oma sisekaemust kellegagi jagada. Kas selle individuaalsuse põhjuseks on vaid ajastu üldine suundumus või on teoloogiline arusaam inimese ja Jumala suhtest tinginud koguduse ja sakraalsuse alahindamise?  
4. novembril Tartu ülikoolis korraldatav konverents «Elust, usust ja usuelust 2010» püüab otsida nendele küsimustele vastuseid. Oodata on põnevaid ettekandeid, mis analüüsivad rahva hoiakuid religiooni suhtes, inimeste ootusi kirikule või muutusi usu- ja moraaliküsimustes pärast taasiseseisvumist. Mõeldud on konverents esmajoones vaimulikele, teoloogiaüliõpilastele, aga ka kõikidele neile, kes huvituvad mainitud teemadest.
Koguduste juhatuseesimeeste konverents 15.–17. oktoobril pakub samuti võimalust jagada kogemusi vaimulike ja ilmikute koostööst koguduseelus ja innustab mõtlema kiriku positsioonile ühiskonnas. Üksteist tundes tekib usaldus ja koostöö, mis on äärmiselt oluline kõikides kogudustes, et oskaksime võimalikult paremini kasutada inimeste erialaseid oskusi, nende tahet ja valmidust oma usku tunnistada.

Einar Soone,
piiskop