Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Väsimatu Irene Olljum Vancouveri kogudusest

05.02.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

20. jaanuaril sai 88aastaseks Vancouveris elav energiline vanaproua Irene Olljum. Eestis sündinud, rannarootsi päritolu Irene (neiupõlve perekonnanimega Dyrberg) isal oli kahe naisega kokku üheksa last, kes kõik on elanud väga kõrge eani.

Kuigi Irene on ristitud ja leeritatud Riguldi (Rooslepa) kirikus, asus nende kodu maadel Bergsby külas Rootsi misjoniühingu palvemaja, kuhu ka nende pere kuulus. Et kodus ja palvemajas räägiti ainult rootsi keeles, õppis Irene eesti keelt esimese võõrkeelena Haapsalu progümnaasiumis.

Rootsi kaudu Kanadasse
Päriselt omandas ta enda sõnul eesti keele alles täiskasvanuna Rootsis, kui sai kokku oma tulevase abikaasaga, Rap­last pärit Rudolf Olljumiga (1918–2005). Abielu eesti mehega, kes sõja ajal võitles venelaste vastu nii Eestis kui Soomes, oli põhjuseks, mis sundis ka rootslannast Irenet 1951. aastal üle Atlandi ookeani Kanadasse emigreeruma. Lõplikult maanduti imekaunis Vancouveris, kuhu asuti oma pesa rajama.
Kui Rudolf nagu enamik teisi eesti mehi leidis tööd ehitusel – tänu temale on seal isegi Tallinna ja Taara laane nimelised tänavad olemas –, töötas Irene põhiliselt raamatupidajana. Et ta sellel alal tugev tegija on, näitab see, et praegugi veel on ta heaks nõuandjaks oma tütrele Lilianile, kui too oma kinnisvaramaaklerist abikaasa finantsasju korras hoidma peab.

Külalislahke kodu
Omaette peatükk Irene jaoks on olnud aktiivne osalemine nii Vancouveri rootsi kui ka eesti koguduse- ja seltsielus. Nende kodu seinal hakkab silma raamitud tänukiri Rootsi kuningalt Carl XVI Gustafilt, kelle vastuvõtuga Vancouveris Irene vahetult seotud oli.
Et Rudolf oli aastaid Peetri koguduse nõukogu esimees ja sealse eesti elu aktiivne eestvedaja, ei jäänud Irene ka selles tegevuses oma mehele sugugi alla. Ta korraldas eesti lastele kiriku juures pühapäevakooli ning veel praegugi peab ta kohalikus eesti kultuuriühingus laekuri ametit.
Kuna Olljumite kodu asub Peetri kiriku lähedal, on just nende juures peatunud paljud eesti koguduse prominentsed külalised kuni piiskoppideni välja.
Nii Irene külalislahkust kui ka temale iseloomulikku aristokraatlikku väljapeetust kogesime abikaasaga seal olles korduvalt. Lausa imestamapanev on Irene mälu, ta võib isegi abikaasa Eestis elavate mitme põlve kaugete sugulaste nimed ja ametid ilma vaevata üles lugeda.

Kasuks kodumaale
Olljumite lapsed on üles kasvanud kolmkeelses (rootsi, eesti ja inglise) keskkonnas ja juba maast madalast osalenud endastmõistetavalt ka oma vanemate rahvuslikes ettevõtmistes.
Üks olulisemaid on iga kahe aasta tagant toimuvad lääneranniku eesti päevad, mida peetakse kordamööda viies Vaikse ookeani äärde jäävas USA ja Kanada suuremas eestlaste keskuses. Järgmiste päevade korraldamise au on taas Vancouveril ning need toimuvad 2015. aasta suvel Whistleris, kus peeti eelmiste taliolümpiamängude olulisemad suusavõistlused.
Tütar Lilian elab ja töötab oma perega Vancouveris. Poeg Alar, keda Lennart Meri üle 20 aasta tagasi kutsus Eesti Vabariigi välisministeeriumi üles ehitama, elab oma perega Brüsselis ja on diplomaatilisel tööl.
1991. aastal kinkis perekond Olljum Rapla kirikule altarist ukseni ulatuva suure punase vaiba, mida nüüd, pärast pooleaastast Vancouveris elamist hoopis teise pilguga vaatan.
Mihkel Kukk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)