Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Värvis on sügavust ja mõtteid

12.10.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

Eva Jänes näituse avamisel.Erakogu«Suve sügavus» – sellise pealkirja all esitab oma uudisloomingut Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis kunstnik Eva Jänes.
Kunstniku seninähtud maalide käekiri on olnud valdavalt geomeetrilis-abstraktne. Seda suunda esindavad antud näitusel kolm värvikas-rütmikat maali – sfäärid, kolmnurgad, vertikaalid, läbikumavad värvipinnad, erinevad faktuurid.
Näituse põhiosa on aga seekord hoopis teistsugune – ei mingit geomeetriat, valitseb vaid värv. Ja see värv on roheline – tumeroheline, heleroheline, sinakasroheline, sumeroheline, sügavroheline…
Hea laulu kohta on öeldud, et see on nagu lind, kel kaks tiiba – sõnad ja viis, mis võrdselt olulised. Ja nii on see ka kunstis.
Ainult et kunsti väljendusvahendid on teistsugused ning need eeldavad vaatajalt enam omapoolset tahet ja sisseelamisvõimet, pakkudes samal ajal suuremat kaasamõtlemise vabadust – et miks just sellised kujundid, värvid, formaadid. Ja kui tööde nimetusteks pole vaid seerianumbrid, siis saab vaataja abi ka pealkirjadest.
Kindlasti on kõik märganud, et südasuvi on suhteliselt värvivaene. On kadunud varasuvine heledus, värskus, taasleitud värvirõõm. Kesksuvises looduses domineerib roheline oma erinevates nüanssides.
Keskendudes vaid ühele värvile piirab kunstnik teadlikult oma väljendusvõimalusi, samas avastades enda jaoks ka midagi uut. Legendi järgi olevat 18. saj inglise kunstnik Thomas Gainsborough vedanud kihla, et ta suudab maalida portree, kasutades vaid siniseid toone. Nüüdseks on tema «Poiss sinises» kunstniku tuntumaid maale.
Mainitud sajandi hõrk kunstivool rokokoo taaselustas ka varasema maalitehnika gri­­­s­aille (maalimine hallides toonides). Mitmed tänapäeva eesti kunstnikud, neist järjekindlamalt Jaan Elken, on mingil perioodil keskendunud valgele värvile. Ja see pole takistanud neil edasi anda vägagi erinevaid mõtteid-emotsioone. Tagasi tulles rohelise juurde meenub eesti kunstnikest eelkõige Leili Muuga, kes on maalinud südasuviselt rohelisi Eestimaa maastikke.
Eva Jänese roheliste maalide juures jääb esmapilgul silma nende formaat – üsna kitsad piklikud pinnad. Need polegi nagu maastikud selle sõna tavatähenduses. Küll aga loovad nad omamoodi rännaku meeleolu – rahulik kulgemine mööda suviseid radu, kus on aega mõelda nii väikesele kui suurele, lähedasele ja kaugele.
Näituse avamisel ütles kunstnik, et tal on juba ammu mõlkunud meeles maalida midagi väikest ja lihtsat, kus nagu polekski midagi, aga ometi on selles nii palju. Ja selleks aineseks sai muru, rohi. Mitte üksikud rohulibled, vaid muru kui elav ja tundlik roheline pind.
Kunstnik on lubanud endale vaid minimalistlikke vihjeid – pintslilöökide kerge dünaamika («Tuuline päev»), sinakasroheline «Lainetus», mida võib üheaegselt vaadelda nii maa- kui meremaalina ja tõdeda, et lainetaval muru- ja merepinnal ongi midagi ühist, rohu eriline pehmus ja sumedus («Hämarik»), mõneti heledam «Päevane rohi». Kogu ekspositsioonile oleks kindlasti tulnud kasuks punktvalgustus, et maalide värvinüansid oleks olnud kergemini jälgitavad.
Ent veel. Võttes abiks eespool nimetatud kolm geomeetrilist maali oma sfääriliste ja püramidaalsete, mõneti kosmiliste kujunditega («Vaade üles»), saab vaataja otsekui uue impulsi ning leiab ka rohelistes maastikes murupinnast kõrgemaid mõtteid. Selgemini avaldub see maalides «Kitsas rada» ja «Ristumine», mis otsekui sümboliseeriks ka inimese elurada ja erinevaid valikuid. Eelkõige need kaks maali, ent mitte ainult, viisid miskipärast ka mõttele, et muru kasvab mulla peale…
Näituse avamisel esinenud õpetaja Arne Hiob märkis vägagi tabavalt, et kui millessegi, ükskõik kui väikesesse, tõsiselt süveneda, siis see võib muutuda suureks ja viia hoopis olulisemate üldistusteni. Ja nii ei olegi mõisted «sügav» ja «kõrge» vastandlikud, vaid omavahel tihedas arengulises seoses.
Nii võikski Eva Jänese seekordse näituse juhtmõtte kokku võtta, lähtudes ühe siinesitatud maali pealkirjast – küps roheline.
Maire Toom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)