Esileht » Arvamused » Arvamus »

Varjust valguse paistusse

08.06.2011 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Laupäevane lipuehteis Eestimaa manas silme ette minevikust mitu eriilmelist pilti: vaesed taluhooned ja tööst räsitud maamehed, kes ehk alles äsja olid võinud oma maalapi ja eluhooned päriselt omaks tunnistada, ning nende viledates ülikondades pojad, kes tarkusteri nokkisid ja uskumatuna tundunud vaimuaateid sõelusid. Need pojad ja tütred võtsid nõuks 127 aastat tagasi oma püüdluste märgiks kolmevärvilise lipu teha ja sellele Jumala õnnistust paluda. Sündis see Otepääl pastoraadihoones, kus omaaegne üks kõige silmapaistvam eesti mõtleja (A. Herkel, Akadeemia 2001/9), kirikuõpetaja Rudolf Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi lipu õnnistas.
Arvan, et minu vanavanaisa, kes viis aastat hiljem Otepää kirikus oma poja ristida lasi, ei teadnud siis midagi ei seltsist ega ka selle lipust. Ent sellele lipule sai osaks uskumatu saatus – vähem kui kümnendikul maailma riikidest on lipp üle 100 aasta vana. Veelgi uskumatum on, et vaatamata sõdadele ja pikaaegsele okupatsioonile on seesama käsitsi, südame värinal õmmeldud lipp alles. Selle lipu auks ja sinimustvalge värvikombinatsiooni all peetud võitluse mälestuseks kuulutas riigikogu 2004. aastal 4. juuni riiklikuks tähtpäevaks, Eesti lipu päevaks.   
«Sini-must-valge kasutuselevõttu ei otsustanud keegi kusagilt kõrgemalt, see on kasvanud välja rahva enda tahtest,» on öelnud riigikogu esimees Ene Ergma. Need on olnud Vabadussõjas võidelnute võitlusvärvid, neid värve hoiti südames järgmise sõja ajal ja järgnenud poolesaja aasta jooksul, kuni nad jälle 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult välja toodi.
Ka täna hakkab sees pitsitama, kui lugeda Martin Lipu luuletust «Eesti lipp»:
«Sinine ja must ja valge ehitagu Eestimaad!
Vili võrsugu siin selge, paisugu tal täieks pead!
Vaprast meelest, venna-armust eesti kojad kõlagu,
kostku taeva poole põrmust: «Eesti, Eesti, ela sa!»»
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)