Varjus olev aednik

Jeesus ütleb: Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja … (Jh 15:1–2)

Tänase pühapäeva juhtsalm pärineb prohvet Jesaja tõdemusest, kui ta näeb taevast jumalateenistust ja seeravi (tulelõõmas ingel) kiituslaulu: Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! Prohveti tõdemust kasutame igal pühapäeval armulaua ettevalmistamisel, kus laulame koos nähtava ja nähtamatu kirikuga pühade osaduses sedasama sanctus’t varjatud Jumalale.

Pühaduse aupaiste ei pruugi meile igal korra heiastuda, kuid see ei tähenda, et seda polegi. Athose püha Siluan, olles Püha Vaimu armus, ütleb suures alandlikkuses ja õrnuses: „Kui inimesed näeksid tõelist hiilgust, milles preester teenib, nad nõtkuksid sellest nägemusest; ja kui preester ise näeb taevalikku hiilgust, milles ta teenistust läbi viies seisab, ta saaks suureks askeediks, et mitte lubada mistahes halba Püha Vaimu hiilgusele, Kes asub temas.“

Siit ehk aimdub pühapäeva, püha päeva – ülestõusmispäeva – põhikuvand. Pühale evangelist Johannesele, kes siin esitab Issanda Jeesuse eneseavaldust: MINA OLEN tõeline viinapuu …, saab samuti osaks näha taevast jumalateenistust (uut Jeruusalemma): Ma olin vaimus Issanda päeval (pühapäeval) ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast – ja ingel vahendab talle Kristuse jutlust, mille Jumal oli talle andnud.

On igasuguseid tõlgendusi pühapäevast, püha tähendusest, pühast sõnast, otsatu hulk raamatuid, jutluseid – ja eks kõik püüdle sellesama Kolmainu sisimale mõistmisele – kes oma armu ei keela ning on avaldanud ennast Vana Testamendi pühadele (meenuta: paar pühapäeva tagasi oli lugu prohvet Eelijast), vahetult ilmutanud end oma Pojas Jeesuses Kristuses ning Püha Vaimu vahendusel apostlites, apostlikes isades, kirikuisades, pühade osaduses armulaual.

Issanda päeva sõna on iga algava nädala põhisuund. Jumalateenistus (missa, liturgia) annab sõnale selle tähenduse, mida tõdes prohvet Jesaja, kui ta huuli puudutati altarilt võetud hõõguva söega ehk anti patud andeks (jumalateenistuse esimene osa – piht ja pattude an-

deksandmine). Jumalateenistus ei saa kunagi olla rutiiniks või „kirikus käimiseks“. See on Issanda päev, suur ja kardetav – Kolmainuga kohtumiseks. Iga laulusõna, iga palve, istumine, seismine – kõik toimub Jumala autrooni juures – isegi kui me seda kohe ei näe. Kuid ootus peaks olema selle vääriline, kui pühapäeva hommikul ärkame ning sätitame end.

Ja kui jumalateenistus lõpeb, nii tavatseme öelda, kui unustame, et Kristus Isa paremal käel palvetab lakkamata koos kõigi pühadega ja jumalateenistus kestab lakkamata. Siis pole meil valikut, nagu ühes idamaises loos meister ütleb, et parim (ja vabastavaim), mis olla saab, on see, kui meil pole valikuid. Julgeksin siia seosesse lisada apostli sõnad: Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse! (Gl 5:1)

Pühapäev, püha päev, võib samamoodi olla esiotsa varjul nagu Isa taevas. Kuid „varjulolek“ ei anna alust ateismile, jumalaeitusele – ateism on mu meelest apofaatilise (suund, kus Jumalat ei eitata, vaid lähenetakse talle tõdemusega, et sõnad ei suuda teda väljendada) südamehariduse lõpuni käimata raja esimesed paar sammu. Sellised -ismid ei tohiks olla tõkkeks kristlase suurel elu- ja palverännu teel. Need, kes ei näe, ei saa olla teejuhid, olgu nad kasvõi teoloogimantlis. Otsida tuleb neid, pühakirjast, Kiriku pärimusest, kes näevad või vähemalt aimavad Issanda suure päeva kuma. Sest see on elu enese kuma. Kõik muu on lihtsalt arvamusfestival.

Selles sügavamas perspektiivis, ümberpööratud perspektiivis, kus „pühapilt“ (mistahes lugu pühakirjast või pärimusest) ei ole „pilt“, mida vaadatakse eemalolija pilguga, perspektiivipunktist, vaid on „püha ruum“ pühade osaduses, nähtava ja nähtamatu kiriku jumalateenistuses. Ja siis pole „sõna“ ka vaid vahend kuulmiselundi ärgituseks, Sõna („Logos“) meie keskel (nagu uuemas Piibli tõlkes väljendatakse Jeesust, et „jumalariik on teie seas“), vaid armulauas seesama lihaks saanud Sõna tuleb meie sisse ning meenutab meile Jumal Isa ürgplaani, kui ta inimese lõi jumalanäoliseks.

Kui jumalateenistuse avakell kaigutab meie südamelaudu, sisima templi uksi, nagu Ülestõusnu ütleb: Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga – siis oleme sama tõdemuse lävel, mida näidati vana seaduse pühadele, kus viskutakse maapõrmu. Iga pühapäev on Issanda päev – suur ja kardetav – ja alguses võib see paista vaid sõnadena, kuid sõnade algpõhjus on Kirkuse Sõna …

 

 

Tauno Kibur

Tuhala koguduse õpetaja