Varju jäänud Agnes Masing

Uku Masingust (11.8.1909–25.4.1985) kaks aastat noorem õde Agnes Masing (16.5.1911–12.8.1981), kes külarahva sõnul sündis isa viiekümnendaks sünnipäevaks (tegelikult aasta hiljem), on oluline tegelane Uku Masingu mõistmisel. 

Läbi õe said sõnastamisselguse Masingu vastuolulised suhtumised inimese naispoolsusesse, aga ka õe kui sellise müstikasse.

Anderikas õde

Me võime vaid kujutleda, et Uku õde Agnes oli sama anderikas kui ta vend, aga vastused sumbuvad enda salgamise hinnaga töö rügamisse kodutalus, sest kaht last ülikoolitada jõudsid vaid Eino talust kordi rikkamad majapidamised. Arvas ka Uku, „et mu õde algusest saati pidand ainult joonistama, sest väikse valgepäise tüdrukuna ta joonistas palju paremini kui ma, kõik naersid mind“. Lisaks tšello- ja klaverimängule ei olnud Agnesele võõrad ka puu- ja linoollõikenoad. Aeg ei ole meile säästnud Agnese kiiviti-lindude linoollõikeid ega puuklotsidelt tehtud tõmmiseid, võib-olla tulevik toob mõne müüdud pildi esile. 

Meieni on kandunud teateid Agnese katsetest edasi õppida Pallases ja unistusest mängida orelit kirikus. Uku Masingu mitmetes kirjades vilksatab ülikooli õppejõuna töötamise meeldivam pool, et ta saab Agnesele võimaldada seda ja teist. 

„Ma armastan oma õde ja kui mõni naine kuidagi talle sarnaneb, siis ei ole midagi teha, sest terve mu olemise spenglerlik nõrk punkt on õde. Ma olelen baromeetri osutina tast ja ma ei saa ega tahagi midagi selle vastu teha, vähemalt tulevikus mitte, sest see on kasutu.“ Nõnda kirjutab Uku Masing Jaan Kiivit seeniorile. 

Raamatus „Mälestusi taimedest“ (1996) on kirjas: „Ühel naabripoisil aga tuli pähe istutada see [kadakas] meile aeda õe vanatydrukuks saamise synnipäeva ööl. /…/ Kyll me teda kirusime, et ei kutsunud meid appi. Vähese vaevaga olnuks siis meil ju yks ilus puu juures. /…/ Sellest ilusast puust, mis tõesti täielise erakuna nagu mõni viimne mohikaan peaaegu ähvardades seisis teeveerel, ei jäänud muud, kui paar tykki tyvest, mida lõikusin nägudeks.“ 

Mees loengult

Tulevase abikaasa Evald Sae (24.11.1912–20.10.2004) õe Leili sõnul tulnud Masing võõra noormehega koju Hurda tänavale ja pöördunud õe poole: „Kuule, vanatüdruk, ma tõin sulle mehe loengult! /…/ Vaata üle ja otsusta!“ Külarahva mällu oli sööbinud valgetes pitskinnastes puu alt õunu korjav Eino peretütar veel meie filmimiste ajal 1999. aasta kevadel. 

Uku Masing kirjutab Tartust koju Agnesele 19. septembril 1934. aastal: „Oodatakse Sind, Aristegi päris järgi ja kõneles, et kuulujuttude järgi Tartu naised imetelevad Su rõivastusoskust. Ole uhke sellele siis, sest ega see ju vale pole.“ 

Saksamaalt saabunud Uku Masingul on Jaan Kiivit seeniorile teatada: „Sa sunnik selle yle naersid, aga loe ja näe, et mul on [ylikoolis] kümme kuulajat, nende seas ka apostel Ernits ja talle vastukaaluks preili Agnes Masing, kes ei ole mitte Ida auditooriumi ruume pidanud nii „prostadeks“ vaid üsna „noobliteks“, et neid veel enam kaunistada oma temperamentse kujuga.“ 

Kuigi jah, Evald Sae ühes kirjas oli Agnese olukorrast teine arusaam: „Sinu seisukord [talus] on töölooma seisukord. Kõige kurvem on, et see ka nyyd jätkub, kuigi veidi pehmendatud kujul. /…/ …talvel oled teenijatydruk [Tartu] linnas, suvel kodus.“ Evald on säilitanud 39. aastal Tartus liikunud mõistujutu: „Aga Läänemere rannal olla rahvas, kes istuvat käed rahulikult rypes, kui vene lennukid lendavad linnade kohal ja vaenulised väed seisvat piiride taga. Jumal öelnud selle peale: Need tondid loodavad minu peale!“

Eino talu hoidja

Agnes ja Evald laulatati Tallinna toomkirikus 4.7.1942. Muide, samasse aastasse langevad Evald Sae esimesed raadiojutlused ja Agnesel on põhjust toriseda Einol raadiot kuulama tulnute pori kambrisse  tassimise pärast. Agnesel oli tõrksus kolida Evaldi poolt välja vaadatud korterisse Tallinnas, mis hiljem põles maha pommitamisel. Jah, mõni teatriskäik, kontserdikülastus, mõne Evaldi jutluse kuulamine ja siis Einole tagasi. 

Ta jäi Einole, nagu oodanuks aega, mil Evald Saag valitakse Rapla koguduse õpetajaks. Surnuaiapühale Raplas saabusid Evald-Agnes pilkupüüdvalt hoolitsetud hobusega ja punased ohjad olid kindlalt Agnese käes. Agnes matab vanahärraks kutsutud isa (1949) ja memme (1954) ning jääb Einole ka 1962. aastal, mil Evald Saag suunatakse Pärnu. See kuulub sündmuste jadasse, mil keegi haudus lootust ära lõigata Eha ja Uku Eino talust, tollal veel peidus oleva luule sünnikohast. Aga siin võib olla ka seos tulevase maaparanduse ja plaaniga lükata olematusse taluteed ja Eino talugi takkajärele!

Sellest kõigest koorub välja Agnese roll meie kultuuriloos Uku Masingu sünnitalu alleshoidjana keeruliste aegade kiuste. Eriti kolhooside alguses, kui Evald Saag sunniti oma aadressiks märkima Rapla, Tallinna mnt. 5. Kiriku papp-pop (Evaldi eesti-vene termin) ei saanud ju kolhoosi liige olla! Et Agnese normipäevi kolhoosis teha, vihtusid Evald ja Voldemar Ilja ühe pildi põhjal kolhoosipõllul „Dünamo kesktormajates“ kive korjata. Ühesõnaga, püüti kirikusulase pere elu kibedaks teha. 

Vari talu peal

Lisaks julgeolekuorganite huvi kirikuõpetajate vastu üldse – hingekarjane teadis sugulussidemeid ja kes kellega sõbrunes leeri ajal. Nii oleks kergemini saanud metsavendade toetajateni jõuda, kui arhiivides sobrada. Olid ju mehed metsas omamoodi igapäevaleiva ja sauna pantvangid. Kui tollasel NKVD-l või KGB-l oleksid tänapäevased genealoogiahuvilistest internetti kõike üles riputavad abilised, oleks see vast õndsus tulevastele digi-totalitaar-režiimidele! 

Vanas eas olevat Agnesel olnud komme üksi akna all istudes lauluraamatust või siis peast vennastekoguduse laule laulda. Ainult kitarri tal enam ei olnud, nagu nooruses vennaste laule talust tallu rännates saata.

Agnese surma järel laskus Eino talu peale vari – kadus vanahärra tool laua otsast, haihtus hulk kirjavara, rõskus võttis võimust. Kuni talu sai noore hakkaja peremehe. 21. juulil 2000. aastal ütles Evald Saag mulle lindimasinasse: „Vanemad soovisid, et Agnes jääks Einole ja Agnes täitis nende soovi. Agnes sai hakkama sellega! Agnest on mul raske iseloomustada, aga Agnes ei unune mul … Need olid ilusad ajad!“ 

Uku Masing põlistas Agnese Eesti luulesse „Itkud õele“ kirjutamisega. Laename sealt pisut sufistliku viipega kaheksa viimast rida:

Pysiv öeldav ei ole. Pysiv on kildudest 

kera 

klaasimeistri enese lauale pandud. 

Talle ei meenu, millal sulatas, kuidas, 

teab ainult, et võrdset enam teha ei saa. 

See on alati kõik! Kes aga kirjeldaks? 

Kes aga kirjeldaks klaaskera laual? 

Õieleht minnes näeb end peeglis 

enne ruumitut rohtu.

Vallo Kepp

Pildigalerii: