Esileht » Arvamused » Arvamus »

Varjatud rikkus. Pisut kristlikust meditatsioonist

24.02.2021 | | Rubriik: Arvamus

Võib-olla tundub paljudele – ka ristiinimestele –, et sõnad kristlik ja meditatsioon iseendast välistavad teineteist. Võib-olla ollakse harjunud seostama meditatsiooni budismi ja hinduismiga, võib-olla ka mingi nüüdisaegse uusreligiooniga? Ometi on meditatsiooni harrastatud juba varajasest kristlusest saati ja küllap pole see kunagi päriselt kadunud olnud isikliku vagaduslaadina. 

Sõna ise tuleb ladina keelest, paigutudes juba sellega läänemaailma kristlikusse pärandisse. Ilmselt on meditatsiooni viljeldud tühjas kirikus istudes (kõikide aegade kõik kirikuskäijad on alati vaadelnud kiriku sisustust!), sest pühakoda on ekstra sellisena rajatud: viimaks miinimumini kõik segav ja kõrvaline, et inimene võiks kohtuda Jumalaga. Mida muud inimesele üleüldse, esiteks ja viimaseks siis vaja on?

Meditatsioon on magamise vastand. See on ärkvelolek; rohkem ärkvel veel kui tavaliselt. Jeesus õpetab palvetama „südamekeskselt“. Ta ütleb mäejutluses: „Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ 

Evangeeliumides mainitakse mõnel korral, kuidas Jeesus läks „üksinda tühja paika ja palvetas seal“. Kui palve kannab sama mõtet – mitte rääkida Jumalaga, vaid olla Temaga –, siis on tegemist sama asjaga. Meie palved aga meenutavad mõnikord hoopis kaeblemist Jumala ees … Või loetelu ikka veel puudu olevatest asjadest, lisaks Talle meenutamist, mida Ta valesti on teinud … Palve ja meditatsioon – need on Jumalas viibimine, mil laseme viimaks vaikida kogu sisemise kära.

Võib ehk küsida, et kas meditatsioon on luterlik. Siis küsiks vastu: miks ei ole? Meil pole vaja jääda 16. sajandi konteksti: sellesse teotahtelisse uusaja koidikusse, kus terve maailm ootas avastamist ja inimene hakkas aimama, et ta on seadusandlikult iseseisev; kus ehk äkki võib ta saavutada võidu isegi looduse üle ja äkki ka võidu Jumala üle; mil moodne kapitalimaailm hakkas alles kuju võtma, jõudes viimaks koletu põhimõtteni: aeg on raha. Ühesõnaga, mil inimene asus maailma igas mõttes ümber tegema. 

Ega see kõik kurjast ole, sest tänu sellele oleme praegu siin, kus me oleme. Aga võib-olla on praegu vaja seda enam midagi muud, kuna oleme ju selle kõik juba saavutanud? Ärme samasta elamist ja tegutsemist! Võib-olla me tegeleme päeva jooksul kümnete asjadega, kuid ei ole kunagi päriselt „kohal“? Elu näib mööda vihisevat, kõik tundub nagu pisut ebatõeline … 

Eriti selgelt on seda tunda mõnes moodsas kaubanduskeskuses. Need kohad näivad juba täiesti illusoorsed; isegi õhk, mida seal hingan, on kunstlik … Seepärast on hea mediteerida looduses. See on tõeline, sest selle on teinud Looja, kes on tõelisem kui ükskõik mis muu. Kuni meditatsioon tähendab Jumalas olemist, siis on see minu arust ühtlasi täiesti luterlik.

Viimati vist õpetas „püha molutamist“ loodusemees Fred Jüssi filmis „Olemise ilu“. Hea, et meilgi on seda laadi õpetajaid. Kuid tegemist ei ole ju millegi uuega, vastupidi. Hea, et viimasel ajal näikse sellele rohkem tähelepanu pööratavat. Korraldatakse retriite, lectio divina piibliringe, peetakse vaikuseminuteid, nutivabu päevi … Siiski on oluline teadlikult aeg maha võtta, ja ma ei usu ilmaski, et meie kõigi päevaplaanid on alati minuti täpsusega rangelt paigas. „Maranata! Tule, Issand!“

Meditatsioon avab ühe rikkuse; inimene võib avastada oma seadusliku koha Looja ees ja kogu looduses, sel moel ta elu mõtestades ja elusamaks muutes; ristiinimene võib hakata tõhusamalt täitma Jeesuse misjonikäsku. Kuidas täpselt mediteerida, selle kohta on ka küllalt juhiseid leida. Sest see pole teooria, vaid midagi väga praktilist, elulist.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,

vaimulik

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)