Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Varjatud õnnistus

27.03.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Liturgilise kirikuaasta vältel käsitletakse Looja õndsusloo erinevaid aspekte. Rõõm vaheldub kurbusega, kaotuse järel võib tulla võit. Talve möödumisel ootame kaunist kevadet. Igale asjale on määratud oma aeg. Pühapäevased jumalateenistuse teemad puudutavad elu võimalikke tahke. Nii on aastasadadega välja kujunenud kindel ja vajalik rütm.
Elu ja surma müsteeriumi mõtestamise kulminatsioon asetub vaikse nädala sündmuste pingetesse. Evangeeliumid kirjeldavad Jeesuse maise teekonna viimaseid päevi ja tunde üsna üksikasjalikult, nagu rõhutades nende olulisust, mille sügavuse mõistmine peaks puudutama meiegi suhet Looja ja kaasinimesega.
Jeesus saabub Jeruusalemma. Rahvas hõiskab: «Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Hosianna kõrges!» Palmipuudepüha protsessiooniga on väljendatud sellist rahva poolehoidu palmiokste lehvitamisega, millega kaasnes rõõmus hõiskamine. Võime arvata, et rahva rõõm oli siiras. Oli ju Jeesus paljudele tuttav nii oma imetegude kui tervistavate, julgustavate ja õpetlike sõnade poolest. Tema nõuanded pole kunagi üleliigsed. Rahvas hoiab end enamasti tugevamate poolele. Nii visati lilli sõjaretkelt saabunud võitjatele ja tervitati spordikangelasi, kes olümpiamängudelt tõid koju väljateenitud medali.
Keskaegsetes kirikuhoonetes kujutatud võidukaare sümbol aga kõneleb hoopis teisest võitlusest. Jeesus on naelutatud ristile ja tema juures ei ole enam rõõmustavat rahvahulka. Ta on jäänud üksi. Kuulsuse sära tuhmub kiiresti. Inimeste meelsus on kergesti mõjutatav ja muutlik. Kolgata traagikat jääb saatma kajana rahva nõudmine: «Poodagu ta risti!»
Miks inimese meelsus on nii muutlik? Mille alusel tehakse otsustusi ja valikuid? Kui keelatud ainete tarvitamine põhjustab sportlasele saavutatud võidu asemel kaotuse või poliitiku eksisamm toob kaasa üldise hukkamõistu, siis nõustume sellise suhtumisega. Hea eesmärgi saavutamiseks ei ole lubatud kasutada ebaõigeid vahendeid. Kuid piir lubatu ja lubamatu vahel on tihti olematu või raskesti aimatav. Kuidas kehtestatakse reegleid? Sõltub otsustajate tahtest, mis võib omakorda olla kallutatud muudest eesmärkidest.
Paljude teoloogide tõlgenduse kohaselt on Kristuse võitlustee kõrghetkeks Ketsemani aias toimunud palveheitlus. Isa, lase see karikas minust mööda minna, aga sündigu Sinu tahtmine! Jeesuse eeskuju järgides ja tema õpetuse kohaselt palume ju ka meie: Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Kas suudame aga kannatuses, kaotust taludes, pilkenoolte all viibides säilitada rahu ja allutada endid Jumala tahtele? Vahest mõjutab meie valikuid ja otsustusi mõni juhuslik kõrvalseik, kellegi arvamus või pingeline olukord, mille tõttu ei tehta kõige õigemaid valikuid.
Küllap on meilgi mõistlik palvetamisel meeles pidada Kristuse meelekindlust. Oleme harjunud soovima Jumala õnnistust ja abi isiklikule tegevusele, kodule ja perele, oma rahvale ja kogu inimkonnale. Samas rõhutame ülemäära õigusi, mida inimestele omistatakse. Inimõiguse kilbi taha võib peituda igaüks, küsimata, mis on Jumala õigus. Inimjõuga arvestame kohati rohkem kui Jumala väega.
Risti kandmine Kolgata mäele on kindlasti visuaalselt haaravam kui varjatud palvevõitlus Ketsemani aias. Ristitee oli Kristuse maise elu väärikas lõpplahendus. Karikas tuli lõpuni juua. Kannatuses oli õnnistus. Ohvris oli lunastus.
Kuidas meie teeme valikuid? Kas meil jätkub Peetrusest rohkem enesekindlust? Kas raha meelitus sunnib reetma? Häbeneme kannatavat Kristust?
Vaiksel nädalal on aeg peatuda, aeg süüvida elu ja surma saladusse. Kristuse ohver oli jüngritele kaotus. Nad nägid, et tugevam võitis. Inimese mõte ei küündi kaugemale nendest piiridest, mis surm meile seab. Nii on kuristik ihaldatu ja reaalsuse vahel tihti ületamatu.
Vajame usku, et Kristus on üles tõusnud. Vajame usku, et Issand on omadele ilmunud. Et see, mida apostlid on näinud ja millest nad on jutustanud, võiks olla meiegi elukorralduse tugi.
Surm on võidetud! Kristus on üles äratatud surnuist!
Rahulikku kannatuse aega ja rõõmu ülestõusmise väest!

 

 

 

 

Einar Soone,
piiskop

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)