Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Varjatud Jumal

03.06.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jumal on inimesele mõistatus: me ei saa teda näha ega katsuda, me ei suuda tema olemist või mitteolemist tõestada, ometi usume, et ta on olemas. Meie pilk otsib avaraid maastikke, mõõtmatut merd, kõrgeid mägesid ja sügavaid orge – avaruses on kergem hingata. Inimesel on vaja tajuda, et miski on temast mõõtmatult suurem, ka sellepärast, et kogeda oma väiksust ja haavatavust, et saada aru oma kohast maailmas. 

Jumal on suveräänne, püha, mõõtmatu ja kõigeväeline. Piiblist loeme, et inimene ei suuda temaga kohtuda palgest palgesse, Jumala pühadus ja kirkus pimestaks ja hävitaks patuse inimese.

Ilmutuses on Jumal võtnud inimese palge ja näidanud end oma Pojas Jeesuses Kristuses. Sellisena on varjatud Jumal saanud meile nähtavaks: lapsena Petlemma sõimes, õpetaja ja tervendajana, kannatava ja ennastohverdava Issandana ristil. 

Kui soovime Jumalat tundma õppida, saame oma pilgu suunata Jeesusele, teda vaadates kohtume Jumala olemuse saladusega, milleks on armastus. See ei ole ennastimetlev ja omakasu taotlev armastus, vaid ennastohverdav püüe, mis loobub kõigest teiste heaks.

Jumal on suur ja varjatud, aga ta ei pea meie jaoks jääma varjatuks, Püha Vaimu läbi saame teda kogeda väga lähedalt. Taevas ja maa ei saa kokku mitte ainult silmapiiril, seal tundmatus ja mõõtmatus avaruses, need saavad kohtuda ka meie südames, tuues sinna killukese Jumala pühadust ja armastust.  

Tiina Janno

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)