Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Varandus ei toida hinge

08.10.2003 | | Rubriik: Jutlus

Luuka 12:15–21
On olemas ütlus: «Inimene lõikab seda, mis ta külvanud on. Kes oma päevades tuult on külvanud, selle lõikuseks saab torm. Kes oma ajas vaenu külvanud on, see lõikab vihavilju. Kes on külvanud ausust, maitseb õiguse vilja; kes aga headust, kogeb armastust enese ümber.» Paneb mõtlema, milline siis on olnud minu külv? On elu taimelavale juurde siginenud umbrohuseemet või olen seda välja juurinud?
Millele olen mõelnud, mida teinud või tegemata jätnud…
Imetleme Suure Looja imelist loomingut – kevadpäevades selle värskust ja haprust, sügispäevades selle küpsust ja täiuslikkust. Võtame vastu Tema ande kord tundeküllases liigutatuses, sealsamas iseenesestmõistetava saagina. Selline on inimene.
Lõikusepüha on inimkonna vana ja rõõmus pidupäev. Tänapäeval näeme kaugenemist Jumalast, ilmalikustumist, olulise ja esmatähtsa jätmist unarusse. Inimene võtab sageli ande vastu oma töö loomuliku tagajärjena või lihtsalt valminud saagina. Jumal jääb tahaplaanile ja unarusse, sageli unustame Talle tänu tuua. See on meie häda, et pattulangemine rebib aina suuremaks lahusoleku Jumalast. Inimese süda muutub isekaks, kalgiks ja ahneks, kui ta ei lase end uuendada Jumalas.
Suurel Loomisepühal on imeline tähtsus nii siin- kui sealpoolsuse jaoks. Pühakirjas räägitakse, et meil ei ole siin jäädavat linna. Meid kutsutakse arvestama oma elupäevi, saama tark süda ja tegema valikut – kas varajaht või mõistlik meel!
Ära hoia kramplikult kinni maisest varast, vaid saa sisemiselt rikkaks elu tõeliste väärtuste poolest. Hispaania vanasõna ütleb: «Surilinal ei ole taskuid.» Alasti tuleme sellesse maailma ja lahkudes ei vaja me palju enamat.
Miks võib vara saada inimesele hukatuseks? Sest see võib muuta meid ahneks ja isemeelseks. Küllap kohutavaim näide, milleni inimlik ahnus viia võib, on Juudas Iskarioti lugu. Mt 6:3 kutsub meid elama nii, et «vasak käsi ei tea, mis parem käsi teeb». See väljend juhib meid loobuma, mitte ohvrit tooma, vaid abivajajale rahus ja rõõmus andma.
Peame selgusele jõudma, mida õigupoolest vajame. Kas asju, mis koormaks on ja mille alla me ära upume, või rahu oma südamesse? Vastus jääb igaühe otsustada. Küllap peab enamus oluliseks tasakaalu, et mitte ekselda elu ühest äärmusest teise. Oluline on püsida sihil ning teada eesmärki, mille suunas liikuda. Kuid kuidas?
Õige suhtumise varasse annab 4. palve seletus katekismuses: kõike, mida vaja, palume ja saame päev-päevalt oma taevase Isa käest. Kas usaldame Teda või arvame ise paremini teadvat oma vajadusi ja kaugeneme Temast?
Kirjasõna viib meid täna kokku ahnusega ja mehega, kelle mõtted on kinni kaduvate asjade küljes. Mõni ütleb, et kokkuhoidlik mees, kes mõtleb rasketele päevadele. Issand aga hoiatab, et varuks kogumine meid ahneks ei muudaks ja meile komistuskiviks ei saaks.
Eksivad need, kes oma lootuse panevad raha ja maise varanduse peale. Nõrk on sinu usk, kui puudub usaldus! Üht vara sööb koi, teist rikub rooste, kolmandat purevad närilised, neljandat himustavad vargad või hävitab tulekeel.
Me vajame elus asju, et elada, kuid nende omamine ei tohi olla eesmärgiks. See on vale alusmüür oma elule. On ütlus, et kõige rohkem on andnud need, kes ise on vaesed. Jeesus Kristus omas napilt maist vara, ometi tõi ta maailma suure rikkuse ja tegi maailma sellega tõeliselt rikkaks.
Rikas mees istus oma põllu ääres, aasta oli olnud väga viljakas ja saak oli rikkalik. Mees vaatas oma saaki ja mõtles, mida sellega teha, kuidas kõik ära mahutada. See oli tema mure! Rikkus toob sageli kaasa mitmesugused mured ja hirmud. Mees ei tänanud Jumalat rikkaliku saagi eest. Kordagi ei küsinud ta Jumalalt nõu. Ta tahtis ise otsustada, ise oma tarkuses korraldada.
Oma suures rikkuses ei tulnud talle meelde ka vaene inimene, keda ta aidata oleks saanud. Rikas mees arvas, et suur saak toidab ära ka tema hinge ja ta on rahu leidnud. Nii oli ta hing muutunud ahneks, tühjaks ja vaeseks. Rahu asemel oli mure, rõõmu asemel ahnus. Ja see sai temale hukatuseks. Nii saab vara paljudele hukatuseks.
Tal oli eluks palju häid plaane, kuid tuli surm ja lõikas kõik läbi. Nii on kullakõlin läbi aegade saanud paljudele hukatuseks. Ahne ei ole eales valmis ütlema: «Nüüd aitab, nüüd on küllalt.» Kui Aleksander Suur oli peaaegu terve maailma vallutanud, siis valdas teda suur kurbus: pole teist maailma, mida veel vallutada. Inimene, kasuta antud armuaega saamaks tark süda!
Kuidas tulla oma eluga õigesti toime?
Me sõltume nii heast kui kurjast. Seepärast otsi Jumalat ja kinnitu Temaga ühendusse, et kuri sind ei haaraks. Pööra end näoga Jumala ja inimese poole, kes on sinu kõrval. Neetud on elu, mis elatakse endale ja mitte ligimesele; õnnistatud aga elu, kus ei teenita ennast, vaid ligimest! Ka mäejutluses hoiatab Jeesus meid kiindumast omandisse ja kogumast varandust maa peale ja sellega kaasneva kahe isanda teenimise eest. Ta kuulutab õndsust vaestele, sest nende päralt on jumalariik, ja häda rikastele, öeldes: «Häda teile rikastele! Sest teil on troost käes.»
Martin Luther on öelnud, et igaüks meist on oma loomult kurat, kuid tänu Kristusele ka pühak. Ainult Kristus lohutab sind kõhklustes ja ainult temas leiad sa oma tegemistes rahu. Kui Kristus on sinu vend ja Jumal sinu isa ja inglid sinu sõbrad, siis naeravad ja rõõmustavad koos sinuga päike, kuu ja taevatähed. Ning siis on põrgu lukus ja kõikjal on vaid Jumala isalik ja armuline tahe. Aamen.
Anu Konks,
Jämaja koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)