Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Vankumatus usus

21.02.2018 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamise kulminatsioon saabub mõne päeva pärast. 23. veebruaril 1918. aastal hõigati välja Eesti iseseisvuse manifest Pärnus Endla teatri rõdult. Päev hiljem tehti seda Tallinnas. Kokkuleppeliselt on kuulutatud just 24. veebruar Eesti Vabariigi iseseisvuse päevaks. Seda päeva on tähistatud kõrgelt lehviva sinimustvalge all, aga ka siis, kui rahvusvärvidega lipud hoiti varjatult seal, kus vaid kõige usaldusväärsemad pereliikmed seda teadsid. Siiras tänu neile, kes ajaloolist järjepidevust ja rahva mälu säilitasid ning oma lastele ja lastelastele möödunust rõõmsamaid ning kurvemaid lugusid jutustasid.
Kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees Trivimi Velliste mainib aastapäeva ja vabaduse eest võidelnud isikuid meenutades: „Eesti Vabariigi sünni juurde kuuluvad sellised kuupäevad, nagu seda on 3. jaanuar ja 2. veebruar aastal 1920. Esimesena nimetatul vaikisid Vabadussõjas relvad ja teisena mainitul kirjutati Tartus küünlavalgel alla rahulepingule. Eesti iseseisvuse manifestis oli küll kuulutatud riiklust, aga Vabadussõjaga muudeti see tegelikkuseks. Saime riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal.“
Peame kindlasti ära märkima ka 19. sajandi eesti suurmehi, kes erineval moel teadvustasid maarahva iseolemise püüdlust, rahva oma keele ja kultuuri sügavalt maha märgitud teed. Järgmisel aastal tähistame ju 150 aasta möödumist hästi ette valmistatud ja peetud esimesest laulupeost. Tänavu meenutame Jakob Hurda ideed, kes 130 aastat tagasi kutsus koguma rahvapärimust, et säilitada mälu, teadvust, kust me tuleme, kes me rahvana oleme, et seada sihti, kuhu tahame jõuda.
Tänuväärne on kirjutada meie inimeste, perede, tööde ja pidude lugusid, koguda fotosid, jäädvustada filmilinte või muusikavideoid. Nii säilitame oma rahva seas mälu, mis aitab mõista tavasid ja traditsioone ning põhjusi, miks me seda kõike teeme. Tajume kultuurisilda Hurdast Runnelini.
Eesti rahva lugu ulatub hoopis kaugemale tagasi kui Eesti Vabariigi lugu. Neid saame vaadelda eraldi või koos. Sada aastat on üks märkimisväärne osa suuremast tervikust.
Äsja tähistasime ka EELK kui iseseisva kiriku 100. aastapäeva ja samas meenutasime meie rahvast mõjutanud reformatsiooni 500 ning Maarjamaa ristiusustamise 800 aastat.
Riigi olemasolu üheks eesmärgiks on anda rahvale võimalus vabaks arenguks oma kultuuri ja keele väärtustamisel ja säilitamisel. Riigilipp ja -hümn on sümbolid, mida kergekäeliselt ei muudeta. Põhiseadus on tüvitekst ja see algab piduliku deklaratsiooniga: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“
Maine ja ajalik riik peab tegutsema inimese, pere ja kogukonna teenimiseks. Kirik aga tunnistama igavest ja kadumatut Kristuse Kuningriiki. Selle teostamiseks on kirikule antud armuvahendid: sõna ja sakramendid. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri algab tõdemusega: „EELK rajaneb rõõmusõnumil Kristusest Jeesusest, kes on ühe, püha, üleilmse ja apostliku kiriku Issand.“ Igavikuline mõõde on sõnastatud lootusega: „EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.“
Rahva tee ei ole ainult edulugu. Vaja on teadvustada kannatuse ja ohvri tähendust. Meenutame ju neid, kes langesid vabaduse eest võideldes eri ajas ja erinevates tingimustes. Kristuse kannatuse tee on lugu, mis eriti paastuajal annab ainet ka oma tegemistesse süvenemiseks, palvetamiseks ja mõtlemiseks sellele ohvrile, mis tõi meile lunastuse ning avas ukse Isa juurde.
Säilitades mälu möödunust, elagem lootusega Kristuse võidus. Tema on tee, tõde ja elu.
Head Eesti Vabariigi iseseisvuse aastapäeva!

Soone2012

 

 

 
 

Einar Soone,
emeriitpiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)