Vanglamüüride vahel

Ja ühel päeval me ärkame ning näeme, et miski ei jää nii, nagu on. Kõik muutub. Me sünnime, vananeme ja sureme. Nii on kõige elava saatus.
Kuid ka elutud kaljud murenevad ja ükski inimese ehitatud maja pole igavene. Miljardid aastad universumit, mis lõpuks ka «sureb». Selles kaduvuse maailmas tunneme õudust vahel, kui mõtleme selge meelega.
Kas oleme kellegi julm eksperiment? Kas oleme laborihiired, kellega tehakse katseid? Või on Looja eksperiment ebaõnnestunud? Teadvuse tekkimine pole toonud õnnistust inimkonnale, sest oleme ummikus: ökoloogiline katastroof paiskab meid hävingusse. Ka tuumaarsenal pole just aruka olendi looming. Selles kosmose vanglas oleme aheldatud tolmukübeme Maa külge.
On astronoome, kes unistavad pääsemisest: lennata ära siit Päikesesüsteemist, plahvatava Päikese eest. On neid, kes unelevad elust kosmoses, teisel planeedil. Ja ulmemehed on ammugi kirjutanud tulnukatest, kes vallutavad Maa.
Me oleme segaduses, õigemini me ei tea enam, mida peaksime tegema, kuidas elama, sest kõik, mida praegu teeme, suurendab ainult katastroofi lähenemist. Kas tõesti on evolutsioon jõudnud tupikusse ja edasi enam ei saa? Kristus tuli meid päästma, pakkus igavest elu. Kui me vaatame oma elu, siis ei saa ju olla see igavene elu haigustest ja nõtrustest tulvil elu.
Ei, see «igavene elu» peab olema hoopis midagi muud, täiesti erinev meie praegusest elust, mille paratamatu lõpp on surm. Ja ülestõusmises, kui see peaks toimuma, pole me enam samade surelike kehadega, vaid selitatud surematute ihudega. Aga kes praegusel ajal seda usub? Tarbijaks taan­datud inimene ei vaja usku ega päästmist, ta rabeleb oma kitsas maailmas, kuni viimane surmakarje kostab ta huulilt.
«Meil igavikud ees ja igavikud taga», laulis luuletaja Ernst Enno. Nüüd aga lauldakse Eurovisioonil «baby, baby» ning maailmas paljunetakse hullemini kui küülikud või kärbsed. Kosmilise vangla vangid on enda meelest vabad, kuigi tantsivad korporatsioonide, maaklerite, kaupmeeste, valitsejate ja ametnike lõa otsas.
Mõistus roomab mööda maad ning tegeleb igapäevaste «probleemidega», unustades, et pääsu pole enam. Aga kas kunagi on olnudki?
On olnud aegu, mil Jumala pakutud pääs läbi Kristuse oli tõesti pääs. Nüüd on Jumal surnud ja inimene koos temaga, kuigi see armetu inimene arvab, et elab. Aga keegi ei tea maa peal, kust see «elu» pärit on, kuidas ta tekkis.
Jälle on moes panspermia teooria, ehk tõesti on eluidud siia külvatud või meteoriitidega tulnud. Me ei tea. Me ei tea midagi, teame ainult, et oleme vangid. Aga milleks me oleme siia vanglasse pistetud, milleks me vaevad, seda me ka ei tea, võime sellest ainult ulmejutte kirjutada.
Ja nartsiss vaasis närbub nagu inimene lõpuks … Kas leiab keegi veel tee paradiisi?!
Jaan Tooming,
näitleja ja lavastaja