Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Vanglakaplanid on kinnipeetavaate teenistuses

01.04.2015 | | Rubriik: Ühiskond

Tartu vangla kabeli altarimaali taustal vanemkaplan Olavi Ilumets (vasakult), kaplanid Vadim Rebase ja Tiit Kuusemaa.

Kabeli eesruumis kohtume ka vanemkaplan Olavi Ilumetsaga ja kaplan Vadim Rebasega. Suundume puhketuppa, et koos vanglakaplanite tööst kõnelda.
Sissejuhatuseks ütleb Ilumets: «Kaplani roll on kõikide kinnipeetavatega töötada ja välja selgitada nende religioossed vajadused. Töö toimub liugleva graafikuga, sest õhtuti on rohkem võimalusi kinnipeetavaid kätte saada, päeval on neil töö ja kool.»

Kas on ka erakorralisi väljakutseid?
Ilumets: Peame olema kättesaadavad. Kinnipeetaval on õigus ööpäevaringselt kokku saada advokaadi ja vaimulikuga. Meil on ka koostöö arstidega. Kui on väga raskelt haigeid, siis antakse meile kohe teada. Püüame olla viimaste hetkede juures. Öösel pole kutsutud, nädalavahetustel küll. Lisaks on meie ülesanne edastada surmateateid nii vangidele kui ka vangide lähedastele. Rohkem vangidele, sest õnneks vanglas on surijaid vähem.

Kas vanglas on teenimata usugruppe?
Ilumets: Ei. Muslimitega on talvel raskem, suvine praktikant õpib praegu väljaspool Eestit. Mufti ei saa nii tihti käia, kui oleks soov. Ent tagatud on palveajad ja kõik vajalik, et usku praktiseerida. Kirjandust anname lugemiseks. Eestikeelse koraaniga on raskem, sest see on läbi müüdud, venekeelseid saab rohkem. Meil on isegi maausuliste peahiislar Rootsist käinud. Praegu maausulisi pole.
Käib ka budistide esindaja meditatsioone läbi viimas. Praegu on vanglas üks juut, rabi käib aastas korra või kaks. Enamaks pole vangil soovi olnud.
Kuusemaa: Adventiste külastab nende pastor, Jehoova tunnistajaid nende esindaja isegi kaks-kolm korda nädalas.

Kuidas toimub vanglatöötajate vaimulik teenimine?
Ilumets: Vangidele on lubatud religioosne sümboolika. Tihti nõustame, kas tegu on sümboolikaga või mitte. On ka hingehoidlikke vestlusi. Enne jõule toimub vanglaametnikele ühine jõuluteenistus.

Milline on oikumeeniline koos­töö vanglakaplanite vahel?
Kuusemaa: Iga pühapäeva hommikul toimub venekeelne evangeelne teenistus ja õhtul eestikeelne. Evangeelne tähendab seda, et sinna on oodatud kõik, kes ei ole õigeusklikud. Õigeusklikele on oma jumalateenistus.
Ilumets: Kunagi imestasid Läti kolleegid, kuidas Eesti kap­lanid nii sõbralikult üksteisega suhtlevad. Lätis on tunda konfessioonidevahelist konflikti. Püüame keskenduda kõige tähtsamale, mis meid ühendab.
Kuusemaa: Hiljuti oli vanglatöö 25. aastapäev. Nentisime, et vanglatöö tekkis spontaanselt erinevate kirikute pastorite koostöös. See töö pole ülevalt peale surutud ja see teeb ta ilusaks. Mina tajun vangla kaplanaati vennaskonnana. Meil on üksteist toetav vaimsus.

Kirjeldage palun ühte tavalist vanglakaplani tööpäeva.
Rebase: Hommikul loen läbi kirjad ja öise ettekande. Meil on programm, kus kirjas, kes soovivad vestlust, kohtumist. Valin, kelle juurde lähen. Lühikesed jutud saan räägitud teenistuse ajal. Meil on palveteenistus, millest poole moodustab palvus, teise poole lühikesed religioossed usuõpetuslikud filmid. Vaatamise ajal käiakse minu juures oma soovidega: kes tahab pihtida, kes vestelda või raamatut saada. Panen soovid kirja ja püüan nädala sees täita.

Kaplanite töö statistika järgi toimus 2014. aastal Eesti vanglates hingehoidlikke vestlusi 8073 korral, jumalateenistusi 773, usuõpetuse erinevaid tunde 536, ristimisi 50 ja sotsiaalprogramme viidi läbi 18. Milliseid töövorme veel kasutate?
Kuusemaa: Uus asi on Taizé palvused. Kartsime, kas vangid oskavad vaikushetke austada, aga väga innukalt tulevad kaasa. Lisaks käib meil vabatahtlikke vangidega töötamas, näiteks näidatakse filme ja vesteldakse.
Sõltlastele on 12 sammu programm, mida korraldavad Angelina Urbel ja Olavi Ilumets. Tartu vangla üks eripära on tegelemine sõltlastega, teine sihtrühm on seksuaalkurjategijad.
Mina teen Tee-programmi, mis keskendub süü küsimusele. Eesmärk on, et inimene hakkaks mõistma, mida ta teistele on teinud. Sageli on kinnipeetavad täiesti enesekesksed ja arvavad, et nemad on kannatajad. Eks tuleb siis püüda seda sibulat koorida ja teadvustada, mida nad teinud on.
On võimalik muusikainstrumente õppida, kui vangide seas leidub õpetajaid. Ent siin on piirang: nad tahaksid lihtsalt pilli tinistada, aga õpitud oskus peab rakenduma jumalateenistusel.

Kui palju on vangidest neid, kes esmakordselt religiooniga kokku puutuvad?
Rebase: Omajagu, mõned tulevad esimest korda liturgiale, on väga vaimustuses olnud. Venelased on enamuses lapsena ristitud.
Kuusemaa: Pakun, et üheksal kümnest on esmakontakt usuga. Midagi on kuskilt kuuldud, siin on võimalus süveneda.

Vanglal on üldiselt inimeste mõtlemises negatiivne kuvand. Mis toob selles töös rõõmu?
Rebase: Kui näed, et inimene siiralt kahetseb pihil. Võtab teenistusest osa, innukalt loeb ja palvetab, on huvitatud. Siis ongi hea meel. Ka siis, kui pärast vabanemist ühendust võetakse ja räägitakse, kuidas läheb.
Kuusemaa: Vaimuliku töös tuleb ju valmis olla, et eluajal lõikust ei näe. Kui seda siiski tekib, siis seda rõõmustavam on. Mitmed väga tugevalt usklikud mehed on siit välja läinud ja teevad oma tööd, siis on hea meel, et natuke on ka minu osa. Meil jagatakse elupäästja medaleid, kaplanitele neid väga ei kiputa andma, ent ise tead küll, et ilmselt nii mõnegi inimese elu oled päästnud. See on, mis vaikselt rõõmu teeb.
Kõike ei saa ka mustvalgelt võtta. Ega me oota bingot, väärtus on ka pool rehkendust. Hea on, kui inimene on vanglast lahkudes teadlikum Jumalast ja iseendast. Kui ta peaks jõudma järgmise pahateoni, siis teeb seda raskema südamega, olles süüdi ka Jumala ees. Inimene saab mingi sisemise valgustuse, kasvõi ähmase, ta ei ole enam see, kes ei tea, kes ta tegelikult on.

Kas on taaskohtumisi, et tullakse järgmisele ringile?
Kuusemaa: Ikka, nad on siis väga häbelikud.

Kui tihti tuleb hingehoidlikel vestlustel ette süü teemat?
Kuusemaa: Minimaalselt. Olen üle kümne aasta töötanud ja võin ühe käe sõrmedel üles lugeda juhtumid, kui inimest piinab süü.
Rebase: Mul on rohkem kogemusi, aga meil on ka regulaarne piht. Nad ikkagi tahavad vabaneda süükoormast, mõtlevad, valmistuvad pihiks. Mõnikord läheb aega, enne kui inimene oma süüni jõuab. Siis tuleb kannatlik olla, võib-olla ei saa ta aru ühe pihiga, on vaja rohkem, võib-olla terve aasta inimene käib ja siis saab alles aru.

Milliseid erilisi oskusi või iseloomuomadusi on vaja vanglakaplani tööks?
Rebase: Positiivse mõtlemisega peab olema.
Kuusemaa: Palju usku peab olema Jumalasse ja inimesesse. Usaldus on oluline teema, et sa suudaksid ikka ja jälle usaldada, veel ja veel. Isegi siis, kui inimene on sind kümme korda alt vedanud. Tuleb paluda Jumalalt uut jõudu ja uut hoolimist, ilma Jumalata põleb selles töös kiiresti läbi. Pead olema veenev igas mõttes: enda, Jumala ja vangi jaoks. Nad tunnevad väga hästi ära, kui su aku tühi on. Paljalt teooriaga siin läbi ei vea, isiksus peab olema väga tugev.

Millised on raskused selles töös ja mis valmistab meelehärmi?
Rebase: Kui inimene kaplani kutsub, siis eeldan, et ta on rohkem avatud ja tahab rääkida. Ohtlike olukordade jaoks on kaplanil vestluse ajal taskus pult nupuga, et kui mingi probleem on, siis tuleb vajutada.
Kuusemaa: Vangid on kobanud piire, kas on võimalik kaplanit ära kasutada. Haiget on teinud enesetapp, me ei pea seda isiklikult võtma, aga paratamatult see puudutab. Punast nuppu pole mul kümne aasta jooksul kordagi vaja läinud.

Kas kaplanitel on Eestis eluohtlikke olukordi ette tulnud?
Kuusemaa: Tallinna vanglas ühte kaplanit rünnati terariistaga. See on ainuke pretsedent, kaplan jätkas oma tööd. Viru vanglas võeti meie töötaja tütar pantvangi. Tütar käitus väga professionaalselt ja sai selle eest isegi medali.

Kui paljud vanglas usu leidnutest on pärast vabanemist kirikuga seotuks jäänud?
Kuusemaa: Umbkaudselt võib öelda, et pooled jäävad kiriku juurde, mis on väga korralik tulemus.

Mis te arvate, kas karistusel on mõju?
Rebase: Mõnikord on vaja inimene ühiskonnast eraldada. Mõni sõltuvusprobleemidega inimene virgub siin uuesti elule.
Kuusemaa: Kas me suudaksime ette kujutada Jumalat, kes ei karista? See muster, et inimloomus on juhitav nii piitsa kui präänikuga, on läbi aegade toiminud. Humanistid ei ole suutnud teistsugust inimtõugu välja aretada, katseid tehakse.

Meenutage midagi positiivset.
Rebase (muiates): Palka tõsteti.
Kuusemaa: Alustasin Vene aja lõpus Harku vanglas. Nüüd on suhtumine kaplanisse nii töötajate kui ka vangide poolt muutunud: meist peetakse lugu ja meie tööd väärtustatakse. On tunda, et riik ja kirik lõimuvad, võim ja vaim toetavad teineteist. See on positiivne kogemus, mida võiks siit välja viia ja eeskujuks seada.
Kätlin Liimets

Vanglate ja arestimajade kaplanid
• Justiitsministeeriumi vanglate osakond
vanglate ja arestimajade peakaplan Merike Kütt (luterlane)
arestimajade vanemkaplan Eelija (Ott Ojaperv, õigeusklik)
• Harku ja Murru vangla
kaplan Reet Eru (luterlane)
Lääne prefektuuri arestimajade kaplan Johannes Kakko (metodist)
• Tallinna vangla
vanemkaplan Dmitri Hüvanen (õigeusklik)
kaplan Lea Traagel (vabakogudus)
kaplan Ülo Vaher (luterlane)
Põhja prefektuuri arestimajade kaplan Allan Kroll (vabakoguduse liige)
• Tartu vangla
vanemkaplan Olavi Ilumets (metodist)
kaplan Tiit Kuusemaa (luterlane)
kaplan Vadim Rebase (õigeusklik)
kaplan Angelina Urbel (baptist)
Lõuna prefektuuri arestimajade kaplan Üllas Linder (baptist)
• Viru vangla
vanemkaplan Tarmo Linnas (luterlane)
kaplan Paul Gill (baptist)
kaplan Justinus (Ilmar Kiviloo, õigeusklik)
kaplan Jaanus Klaas (luterlane)
kaplan Timoteus (Tanel Vassel, õigeusklik)
Ida prefektuuri arestimajade kaplan Jüri Artjušenkov (nelipühilane)
(Seisuga 31.12.2014)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)