Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vancouveri eestlaste kogudus

23.09.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Vancouveri eestlaste Peetri kirik. Mihkel Kukk

Kanada läänerannikul Vancouveris tegutseb väike, kuid siiski toimekas eestlaste kogukond, kelle rajatud kirikus Vancouveri Peetri kogudus tähistab oma tegutsemise 65. aastat. Kulminatsiooniks oodatakse septembri lõpus külla peapiiskop Urmas Viil­mat. 27. septembril on peapiiskoplik jumalateenistus ning järgnev pidulik vastuvõtt.
Vancouveri Peetri kogudus kuulub Kanada Luterliku Kiriku Briti Columbia Sinodisse. Kodu-Eesti kirikuga tehakse mitmes vormis koostööd: toetatakse lastekodulaste ja vanurite sotsiaalprojekte ning kirikukoolide, nagu Tartu Peetri kool ja Tallinna Toomkool, tegevust. Mainimata ei saa jätta Kodu-Eesti õpetajate roteeruvat teenimist Peetri koguduses.

Pöördeline II maailmasõda
Eestlase ajaloomälu hindab suuri sündmusi ja väärikaid tegelasi. Neist esimestest eristuvad selgemini need, mis on seotud suurte hävingute või rahvale rasket elu toonud ajaloo keerdkäikudega. Väärikaid tegelasi õpitakse väärtustama kas pärast surma või individuaalse eduloo tulemusena.
Pärast suurt sõda seisis maailm 1945. a kevadel silmitsi u 700 000 põgeniku saatusega. Paljud olid koondunud sõjast laastatud Saksamaale, kes ei suutnud omaendagi rahvast toita, saati veel majutada saabuvaid võõraid. Toidu- ja riideabi korraldati samm-sammult, kuid inimeste pikemaaegsed elulised probleemid oli võimalik lahendada vaid ümberasustamise teel.
Kanadas valitsenud majanduslik kasv ning madal tööpuudus olid otsustavateks mõjuteguriteks, miks Kanada avas oma uksed Euroopa põgenikele. 1952. aastaks oli Kanadasse saabunud enam kui 165 000 sõjajärgset põgenikku, kellest enamik olid luterlased (Threinen 2006: 140).

Pagulastele abi kirikult
Vaevalt et 1949. a Vancouverisse endile hingelähedase luteri­usu koguduse asutamise mõtteid mõlgutama kogunenud seltskond oskas aduda enda suurust, kui eestlaste omakeelse koguduse asutamisest kuulda saanud Missouri Sinodi esindajaile eitav vastus anti ning oma piiskopi Johan Kõpu poole Rootsis pöörduti (Past 1975: 13). Kuid igatsus emakeelse jumalateenistuse ja seltskonnaelu järele oli tugevam kui ameerikalikuks omapäraks osutunud sinodite rivaalitsemised.
Tõsi, just nimetatud omapära takistas eestlaste usuelu organiseerimiseks Luterliku Maailmaliidu poolt 1948. a detsembris Kanadasse saadetud õpetajal Karl Raudsepal korraldada eesti praostkonda, milleks Rootsis resideerinud pagulaskiriku E.E.L.K. peapiiskop Johan Kõpp konsistooriumi poolt palve oli saatnud.
Ametivendade üksmeel selles küsimuses polnud täielik, seetõttu suudeti alles 1957 kokku leppida Toronto kirikuõpetajate ühingu moodustamises, et luteri õpetajad kõigist kolmest sinodist saaks «asuda ühise laua taha ja arutada luteri kiriku päevaprobleeme» (Kurlents 1975: 424).
Missouri Sinod ei vaadanud pagulaste voogu Kanadasse ja Ameerikasse tegevusetult pealt, vaid osales protsessis aktiivselt, kuigi ei kuulunud Luterlikku Maailmaliitu, kes Teise maailmasõja järgset tohutut põgenike hulka üldorganisatoorselt korraldas. Saabunud jaotati Kanadas juba sadamates piirkondade vahel, kuhu neid oli elama määratud. Montrealis juhtis aprillist 1948 tööd taani päritolu pagulaspastor Soenke F. M. Friedrichsen ja Halifaxis läti päritolu Kat­rine Petersens.

Mõte oma kogudusest
Esimene eesti luterlik kogudus Kanadas asutati 1948. a augustis Torontos Missouri Sinodisse kuuluva St. Johni kiriku sõpruskonnana. Sama teed läksid ka lätlased, kes Arnolds Lusise, A. Gaudinsi ja A. Skoedelise juhtimisel teenisid oma rahvuskaaslasi Torontos ja Norandas (Quebec).
1949. a jaanuaris kutsuti vast­rajatud eestlaste kiriklikku kogukonda teenima Missouri Sinodisse kuuluv eestlasest vaimulik õpetaja Oskar Puhm. Et viimase kõrval veel pastorid Oskar Gnadenteich ja Ernst Lootsmaa Missouri Sinodi teenistuses olid, võib oletada, miks Vancouveri luterisu koguduse asutamistoimkonna plaan oma emakeelse koguduse asutamisest Missouri Sinodile teatavaks sai. (Kurlents 1975: 424)
Tõenäoliselt võis oma koguduse asutamise mõtte peaalgataja Oskar Sork 1949 varasuvel astuda kontakti õp Lootsmaaga «juhtnööride saamiseks selle mõtte läbiviimiseks» (Past 1975: 12). Konkreetse tõuke võis anda ka 14. juunil 1949. a 12 Avenue Westi ja Stevens St. nurgal asunud luteriusu kirikus peetud küüditamispäeva jumalateenistus ja järgnenud mõttevahetus.
Igatahes enne, kui midagi pöördelist aset leiab, jõuab õp Karl Raudsepp Vancouverisse ja peab 7. juulil 1949 esimese eestikeelse jumalateenistuse, kus Vancouveri eestlaskond langetab otsuse asutada emakeelne kogudus (Kurlents 1975: 433).
Sork valiti küll 23. oktoobril 1949 koguduse asutamistoimkonna esimeheks ja 24. septembril 1950 kodumaalt lahkumise kuuenda aastapäeva puhul Saksa Redeemeri kirikus pärast jumalateenistust toimunud üldkoosolekul koguduse esimese (ajutise) juhatuse esimeheks (Kurlents 1975: 433). (Kolmekümnenda aastapäeva album juhatusele «ajutise»-liidet ei lisa, kuid hilisemas kroonikas koguduse nõukogu ega ka juhatuse esimeeste loendis tema nime ei esine (Jõemägi 2000: 27–32).)
Igal juhul on üheselt arusaadav, et pärast õpetaja Raudsepa 7. juulil peetud jumalateenistust ning mõtete vahetamise koosolekut 16. novembril 1949. a Tannebergide kodus oli võetud suund «ajada asju oma piiskopi kaudu Rootsis» (Past 1975: 12). Sedavõrd rahulikuma südamega võidi Missouri Sinodi kutsele nendega liituda tõepoolest öelda «ei».

Õpetaja Karl Raudsepa tegevus Vancouveris
Ei saa antud kirjatükis mööda minna õpetajast ja hilisemast piiskopist Karl Raudsepast, keda üksmeelse arvamuse järgi Vancouveri luteriusu koguduse asutajaks võib pidada, vähemasti üheks oluliseks kaasautoriks.
Nii ülevaateteos «Eestlased Kanadas» kui ka Norman J. Threinen nimetavad õpetaja Karl Raudsepa suunamist Kanadasse Luterliku Maailmaliidu poolt 1948. a, et korraldada Baltikumist pärit ümber asustatud inimeste vaimulikku teenimist. Teadaolevalt reisis ta esimesel teenistusaastal selleks tööülesandeid täites enam kui 55 000 miili ning juhatas 116 jumalateenistust 26 asustatud punktis kokku 12 000 inimesele. (Threinen 2006: 145)
Märkimisväärne oli õpetaja Raudsepa tegevus Torontos, kus esialgu Missouri Sinodisse kuuluva St. Johni koguduse tiiva all nii lätlaste kui eestlaste kogukond varju leidis. Eestlaste seas korraldas Missouri Sinodiga konkureeriva koguduse rühma õpetaja Karl Raudsepp. Et oma missiooni ühte etappi lõpetada, sõidab õpetaja Karl Raudsepp 1950. a Vancouverisse, et esitleda eestlaste noorele kogudusele uut õpetajat.

Eestlastele oma kogudus
Peetri koguduse 25 aasta juubeliväljaanne nimetab Raudsepa esimese külastuse ajana 1950. a maikuud ja teistkordset visiiti sama aasta juulis, kui Lübecki linnast Saksamaalt saabub koguduse teenistusse praost Manivald Heinam (Past 1975: 13).
Teisese dateeringu annab koguduse 60. aastapäeval 26. septembril 2000 peetud ettekandes Mai Veemees: «Juulis 1950 sõitis Vancouverisse praost Karl Raudsepp (hiljem piiskop) asju korraldama ja pidas 9. juulil jumalateenistuse saksa luteri kogudusele kuuluvas Redeemeri kirikus, kus oli kohal 113 inimest. 11. juulil 1950 saabus Vancouverisse praost Manivald Heinam perega, kes teenis kogudust 1963. a lõpuni ja läks vanaduspensionile 01. veebruarist 1964.» (Vaga 2010: 13–14)
Juba piiskopina kirjutab Karl Raudsepp Peetri koguduse 30. aastapäeva albumis: «Mäletan, millise innustuse ja vaimustusega algas kogudus Vancouveris. Üheksandal juulil 1950 pidasin seal linnas esimese eesti Jumalateenistuse. 113 inimest oli kirikus, neist 21 tuli armulauale ja korjandus oli $ 28.17 – nii kõneleb mu koltunud reisipäevik. Need arvud olid head, sest olime võõrad ja algajad ja meie kõikide taskud olid tühjad. Seal valiti ajutine koguduse komitee, kelle juhiks sai hr Sork, otsisime kiriku meie teenistuste jaoks, üürisin korteri saabuvale õpetaja Heinamile ja korraldasin tema elamisvõimaluse. Olin tal jaamas vastas ja näitasin seal algava töö jooni. Siis lahkusin Vancouverist rahuga, sest olin näinud armastust, millega saab ehitada.»
1950ndatel olid Põhja-Ameerika luterlased üsna tugevalt seotud Ameerika kiriklike kehamitega, kuid pärast II maailmasõda ning suurt põgenikelainet toimunud muutus lõi Kanada luterlaste ette unikaalse väljakutse jätkata tööd omaenda maal, mis võib olla hoopis teistsugune tegevus, kui oli lõunanaabrite ameeriklaste kutsumus. Kanada iseseisvuseni oli veel aega, kuid järgmisele astmele viiv teadlikkus oli jätmas maha märki üle kogu maa elavatele luterlastele. Järgnevatel aastatel sai iseseisva Kanada luterluse aatest osa ka Vancouveri eestlaste luteriusu kogudus.
23. mail 1964. a 93 asutajaliikmega peetud üldkoosolekul sai koguduse nimeks apostel Peetruse järgi Peetri kogudus. Koosolekut juhatas Ameerika Luterliku Kiriku Kanada piirkonna president piiskop Karl Holfeld. Otsustati ühineda Ameerika Luterliku Kiriku Sinodiga, millel 1960. aastast eksisteeris Kanada piirkond. Eestlaste kogudus oli leidnud oma pesa, uue õpetajana asus kogudust juhtima Helmut E. Piir ning Uue Mandri kaasluterlastelt saadud tunnustus andis turvatunde. (VEELKA 1964: 1)

Vancouveri koguduse aastatest 1949–1964 kogus killud kokku
Algur Kaerma,
Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Avaldatud lühendatult.

Kasutatud allikad ja kirjandus:
*Jõemägi, Lembit 2000. E.E.L.K. Vancouveri Peetri koguduse 50 aasta juubeli album. Vancouver BC.
*Kurlents, Alfred (peatoimetaja); Antik, Richard; Olvet, Jaan 1975. Eestlased Kanadas. Ajalooline koguteos. Toronto: Oma Press.
*Past, Evald 1975. E.E.L.K. Vancouveri Peetri kogudus 1950–1975. Toronto: Estoprint.
*Threinen, Norman J. 2006. A Religious Cultural Mosaic: A History of Lutherans in Canada. Vol. 1. Vulcan: Today’s Reformation Press.
*Vaga, Airi 2010. Peetri kogudus 60. – Läänekaare Postipoiss. Vancouver, Vancouveri Eesti Seltsi väljaanne nr (4) 223, jõulud 2010.
*VEELKA (Vancouveri Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Peetri koguduse arhiiv) 1964. Vancouveri EELK Peetri koguduse protokollide raamat, 23. mai 1964 – 8. dets. 1969. Protokoll 23.05.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)