Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Vananemise võlu ja vaev

14.11.2012 | | Rubriik: Hingehoid

Hooldusravikliinikus on enamik patsientidest eakad. Sageli kuulen palatis juttu: mul on depressioon, ma ei taha enam niiviisi elada.
Ja minu küsimusele, mis muid valikuid meil sellises olukorras on, vastatakse enamasti kahel viisil. «Ma tahan terveks saada, ma olin ju väga tegus inimene, tahan jälle selline olla.» Kuid on ka palju kurvemaid jutte: «Ma ei taha enam niiviisi elada, ma tahan surra.»

Tabuteema õppimine
Ma ei saa kahelda nende sõnade siiruses, kuid oma probleemidest selliselt rääkivad inimesed ilmselgelt ei anna enesele aru, mis on vananemine. Ning miks nad peaksid. Kes neid vananema on õpetanud? Ise õppida on raskem ja kas seda soovitaksegi? Vananemise üle ei taheta mõelda. Seda ei kogeta loomuliku osana elust, pigem on see nagu halb uni, millest tahetakse vabaneda.
Ning see, mis järgneb vananemisele, on täiesti tabuteema. Pole ka eestlastel mingit religioosset pärandit, millele toetuda, nagu seda on väga vanadel kultuurrahvastel, kus elu- ja surmafilosoofia tehakse selgeks juba lapsepõlves. Seetõttu elab inimene lapsest saati elu, milles kõik on loomulik ja tervitatav.
Vaatamata pärandi puudumisele ei saa ju vananemine ka meile olla üllatus, nagu on igatalvine lumi. Võikski lähtuda sellest, et vananemine polegi õpitav, vananemine ise ongi õppimine, pidev protsess, mille käigus selgub nii mõndagi meie olemuse kohta.
On huvitav jälgida, milliseid muutusi toimub minu mõtlemises ja hoiakutes ning kuidas muutub minu keha. Keha on meie vaimu tempel. Ta teenib meid pikki aastakümneid truult ja ennastsalgavalt. Kas me oskame seda väärtustada? Oskame selle eest tänada? Pole mõtet teha oma vaimule ja kehale liiga tähelepanekutega: oh olen mina ikka rumal, midagi ei pea enam meeles, või – mis elu see on, kui tasakaalu pole. Ka tasakaaluharjutusi on võimalik õppida, et minimeerida kukkumise ohtu. Selleks pole vaja kalleid spordisaale, lihtsalt natuke suunamist füsioterapeudilt.

Voodist vastu valgusele
Vananemine on kindlasti lihtsam, kui meid ümbritsevad lapsed ja lapselapsed, kui tervis on enam-vähem korras ja elu tundub lill. Aga kui nii ei ole, kui on haigused, üksindus ja vaesus, siis võib vananemist näha kui sügavat traumaatilist kriisi, millest väljatulek oma jõududega ei õnnestu ja mis võib vajada muu hulgas ka hingeravi.
Mina lähtun hingehoius sellest, et inimene on haritud ja mõtlev olend. Kindlasti on patsiente, kellele käehoidmine ja peasilitamine on ainus hingehoid, mis veel on võimalik. Kuid kui ennast matma hakkab käed-jalad-terved 70aastane, siis sellega ma nii lihtsalt ei lepi.
Ma ei lepi sellega, et ei taheta voodist tõusta, et oodatakse kusagilt imet, et keegi paha tunde ära võtaks, kivi rinnust eemaldaks jne. Ma hakkan selle inimesega natukese haaval iga päev tegema mõtteharjutusi, et sellest soost tõusta. Vahel see õnnestub, vahel mitte. Inimene on kord juba nii loodud, et ta tahab kannatustest vabaks. Valus on. Aga inimene, kes ei ole pimeduses olnud, ei hinda valgust.
Ja ma ei räägi seda vana hea kannatus kirgastab põhimõttest, vaid arusaamisest, et valu kuulub elu juurde ja vajab vastuvõtmist, sügavat läbielamist, talumist, olenevalt elukaarest ka painavat süütunnet, kurbust ja ängi, enne kui valgus paistma hakkab.
Kirurgid armastavad öelda, et töö on tellija materjalist, tuleb tunnistada, et ka mina oma töös lähtun sellest. Ma ei saa ega soovigi teha kellegi eest mõttetööd ära, sest kes mõtestab ja väärtustab meie elu, kui me ise seda ei tee. Aga kui keegi on valmis minuga koos kõndima pisikese osa oma eluteest lootuses, et läheb paremaks, olen tänulik.

Ära raiska päeva
Tänulikkus on tähtsamaid asju elus. Kui inimene piirdub vaid iseendaga, kui tema maailm on vaid iseenda suurune, siis on see eluvaade väga kitsas. On vabastav teada, et minust on midagi mõõtmatult suurem, armastavam ja mis olulisim – mõõtmatult andestavam, kui inimene seda kunagi olla suudab.
Kui ma oma esimeste palveteni jõudsin, ei osanud ma neid kuidagi lausuda, kuid hakkasin tänama Jumalat kõige selle eest, mida ta on mulle andnud. Ja ta on andnud palju. Ma ei saa kedagi sundida palvetama ega öelda, et usk aitab sind, veel enam, ma ei saa kellelegi rääkida Jumalast enne, kui ta küsib. Minu jaoks on kristlus eluviis, milles palve ja tänu on iga päeva loomulik osa. Mulle on see vajalik.
Minu ema suri 55aastaselt teise südameinfarkti. Sellest peale tean, et mul on vaid tänane päev, muud mul ei ole. Kui ma raiskan oma päeva ootamisele, kuidas homme võiks parem olla, kuidas ma ülehomme hakkan jooksmas käima, kuidas ma järgmine nädal lõpetan poolikud tööd, siis on minu päev tühja elatud.
Kas me kunagi mõtleme, et homme ma kallistan oma last või järgmine nädal ütlen talle, et ma armastan teda. Ei, me teeme seda kohe. Me teeme seda sellepärast, et temal on seejärel hea ja minul on hea. Seega on meil igal hommikul tõustes võimalik kurta kangeid liigeseid, kiiret pulssi, viletsat ilma ja üleüldse: võiks valitsuse ka välja vahetada.

Täiega elatud päev
Aga meil on võimalik veel voodist tõusmata venitada oma lihaseid-liigeseid, nagu kass seda teeb. Meil on võimalik tõusta, vaadata peeglisse, naeratada iseendale ja öelda, et tänase päeva ma kasutan selleks, et tänada kõige selle eest, mis mul on. Seejärel juua tass head kohvi, värvida suu punaseks (meestele muidugi ei soovita) ja minna kõndima. Iga kord ikka kiiremini, et süda treenitud saaks ja jalad ära ei unustaks, mis on nende töö.
Ja õppida iga päev midagi uut, olgu see näiteks uue keele või mõne oskuse omandamine või kasvõi ristsõna lahendamine, sest aju tahab iga päev treenimist. Ning õhtul minna teatrisse, muljetada etenduse üle, süüa tükk head kooki ja minna magama hea tundega, et olen oma päeva täiega elanud.
On selline tarkusetera: inimene ei saa teha õigeid ega valesid otsuseid, kuna ta teeb otsuse alati oma eelnevatest kogemustest lähtudes. Toon kaks näidet.
Ühes palatis on kaks insuldijärgset naist, üks tõusis ja hakkas kõndima, teine aga lamas voodis ja ootas, et ehk homme on parem, siis tõusen. Tal oli ka ülekaal, mis ei aita kaasa ühestki haigusest paranemisele. Teine naine on väike ja sale ning ta teab üht lihtsat kogemuslikku tõde: liikumises on elu.
Seega, kui me siiani oleme teinud oma otsuseid eelnevatest kogemustest lähtudes ja paremaks ei ole läinud, siis kas poleks aeg neid kogemusi, kui nad sunnivad meid voodisse ja edasi lükkama oma elu, muuta? Ja muuta veel täna, luues uued kogemused ja oskused, mis viivad meid parematele otsustele. Valik on meie.
Miina Piir,
Ida-Tallinna Keskhaigla Järve hooldusravikliiniku hingehoidja

Artikli aluseks on 6. oktoobril Salme kultuuripalees eakate festivalil peetud ettekanne.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)