Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vanameestest, armastusega

07.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Inimeste seas on rohkelt arvamusi, mille jagamine paisub vaidlusteks, vaidlused omakorda sõjaks. Olgu siis tuliseks lahinguks või külmaks, vaikivaks sõjaks. Tänapäeval lisab vaidlustele tuld ühise autoriteedi puudumine ja paljude egode konkurss väejuhi kohale. Ühisosa leidmine tundub armetu lahendusena, oma tõde on vaja teiste tõdedest kõrgemale võidelda ja parimad sõdurid on alati olnud täisjõus mehed.
Kui sa keset elu lahinguvälja korraga kohtad kedagi, kelle silmis ei põle soov vaenlast hävitada ega maid vallutada, vaid need silmad on selged ja näol naeratus, mille taga aimad elatud aastatest tingitud sõltumatust, samas ka õrna kurbust valitseva kaose pärast, tõstab see sind ennastki üles ja aitab näha võitlusrüsinast tekkinud tolmupilvede taha. Kas pole ihaldatud tõde hoopis seal?
Kord juhtis hea koolivend usuteaduse instituudist tähelepanu sellele, et me ümber on vähe vanamehi. Nii koolis kui kirikus üldiselt. Kõik puha noored ja parimas eas mehed. Targad ja tublid, aga ikkagi – kus on vanamehed?
Järele mõeldes tundus see mõistetav. Nõukogude ajal valisid usuteaduse oma erialaks vähesed. Need, kes selle otsuse tegid, pidid silmitsi seisma suurte raskustega. Aeg ei soosinud teoloogiale pühendumist. Paarkümmend aastat tagasi toimus koos taasiseseisvumisega kirikus suur põlvkonnavahetus ja nii ongi Maarjamaa vaimulikkond üsna noor. Mitte verinoor, aga mitte ka vana. Kuid isad näevad maailma paratamatult teise pilgu läbi kui pojad.
Neist mõtetest lähtuvalt otsustasime mõningate meie kiriku ülikooli kaastudengitega auväärses eas vaimulikke üles otsida ja neile külla minna.
Esimesena tuli meile meelde meie oma kiriku tuntuim teoloog Toomas Paul. Etteruttavalt peab ütlema, et see oli üks soojemaid vastuvõtte. Meelde jäid Toomas Pauli tagasivaated oma õpinguaegadesse, tema abikaasa tähelepanekud Pauli tööharjumuste kohta ja arutelu teemal, mis on kiriku ülesanne. Paul rõhutas tol õdusal paastukuu õhtul, et see ei ole kivihoonete haldamine ega sotsiaaltöö tegemine, vaid rõõmusõnumi jagamine. See ülesanne on antud kiriku kätte ja kui kirik evangeeliumi ei kuuluta või teeb seda möödaminnes, jääbki see töö tegemata.
Esimene külaskäik oli niivõrd inspireeriv, et otsustasime peatselt järgmise ette võtta. Nõnda kujunes neist omamoodi kursus. Neil külastustel ei teinud me märkmeid. Need ei olnud loengud, vaid silmast silma kohtumised. Et me kaduva ülikooli väike «vanameistrite kursuse» seltskond on oikumeeniline, ulatudes läbi nelja konfessiooni, siis oleme ka auväärses vanuses vaimulikke otsinud erinevatest kirikutest. Jürikuul esitlesime end EAÕK preestrile Emmanuel Kirsile. Kirss ütles meie konfessionaal­suse kohta tabavalt: «Usu kohta me ütleme küll, et mina olen õigeusku ja sina katoliiklane ja tema luterlane, aga armastust me nõnda ei piiritle. Armastus ei mahu raamidesse.»
Meie külaskäigud on jagunenud koos UI sessidega kuude kaupa. Et lasta mõtetel vahepeal settida. Lehekuul seadsime sammud Piritale isa Vello Salo juurde. Kloostriõhkkond seadis oma piirid. Kuid siingi jäi kõlama Salo selge sõnum: kõikidesse tuleb suhtuda armastusega. Olgu inimeste eelistused millised tahes, nad kõik on evangeeliumi kuulutamise sihtmärgid, samuti nagu meie. 
Suvel tundub, et silmapiir avardub ja me pääseme kergemini sinna, kuhu tavaliselt ei minda. Heinakuu keskel võtsime ette sõidu üle mere, taas meie oma kiriku ühe auväärse vaimuliku, Ruhnu kogudust teeniva Harri Reinu juurde. Nii kaugele minnes oli võimalik leida aega ühisteks hommiku- ja õhtupalvusteks ja osa saada Ruhnule ainuomasest liturgiast ning uue ja vana kiriku kaunist kooskõlast. Harri Rein oskas kõik teemad pöörata Kristuse poole. Kauaks jäi külge ja kohati kangastub siiani Reinu viis näha märke. Leida rannalt kivid, millele Looja ise on sisse graveerinud sõnumi sinu jaoks.
Toomas Paul, Emmanuel Kirss, Vello Salo ja Harri Rein on väga erinevad isiksused, erinevate teoloogiliste vaadetega, kuid ometi jäi külaskäikudest mulje, et neis on midagi ühist. Ei oska seda teisiti sõnastada kui vanameeste vabadus. Heasoovlik üleolek kirikupoliitikast ja maisest saginast ning pühendumine Kristusele. Jäägitu, armastusega teenimine. Sellist tarkust ei saa kusagil õppida, seda positsiooni ei ole võimalik kätte võidelda, see koguneb elatud aastatega ja usus püsimisega.
Andku Jumal meilegi sellist püsivust, et kirikus oleks alati vaimulikud isad ja emad, kelle silmis naeratavad headus ja tarkus ja kes on valmis seda sinuga jagama, et nõnda noorematele maailma võitluskäras varju ja igatsetud vabaduse eelmaitset pakkuda. Meil on, kuhu minna.

Mare Palgi
,
usuteaduse instituudi magistrant

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)