Vanaema rääkis mulle

Mul on nimekiri koguduseliikmetest, keda külastada. Põhiliselt on need eakad inimesed. Minu eelkäija õpetaja Pohlamets oli selles osas palju tublim. Samas jäi tema tööperiood enamasti ajajärku, kus kogudusetöö võimalused olid väga piiratud. Nii oli kodude külastus võimalus suhtlemiseks ja hingehoiutööks. Ka tänapäeval tean, et mu koguduses on kodusid, kus oodatakse õpetajat.
Mul on sellel teemal ka üks meeldejääv kogemus, mis südametunnistust kriibib. Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et ei ole jõudnud kõikjale, kuhu olnuks vaja minna. Mõni aasta tagasi olin suvisel kirikupühal, ilmselt kuldleeripäeva jumalateenistusel, kuhu üks armas eakas koguduseõde oli seekord imekombel jõudnud. Mäletan, et armulaual oli tema üks esimestest põlvitajatest altarivõre ees. Kui ma olin leiva jagamisega temani jõudnud, küsis ta valjusti: «Miks sa mind vaatama ei tule?» Ta ei kuulnud hästi ja oli harjunud kõva häälega  rääkima. See oli nagu välk selgest taevast. Ma oleksin tahtnud vabandada ja midagi öelda, lubada teda külastada, kuid armulaualised olid oma järge ootamas ja pidin süüdlaslikult oma tegevust jätkama. Aga see juhtum jäi meelde. Olen paljudele kodukülastuse võlgu, kuid jõudumööda ikka teen visiite. Nii jõudsin seda armast õde mitmel korral külastada, enne kui ta taevasesse koju lahkus.
Hiljuti olin külas ühel koguduseliikmel, kes on aastaid tagasi teinud koguduses päris pikka aega tööd laste ja noortega. See oli väga südamlik kohtumine. Meil oli palju, millest rääkida ja koostööaastatest meenutada. Küsisin, kuidas ta leidis tee kogudusse ja oli valmis kohe üsna noorena hakkama tegema pühapäevakooli- ja hiljem noortetööd. Ta rääkis, et vanaemaga veedetud suveajad jätsid tema hinge unustamatu jälje. See ei olnud lihtsalt teadmiste jagamine, vaid tegemist oli jumalakogemuse vahendamisega, mis tänase päevani on ehe. Võisin seepeale rõõmuga kinnitada, et see vanaema, keda ma hästi tundsin, palvetas kõigi oma pereliikmete eest, ning need palved kannavad lapselast ka tänases eluvõitluses.
Tegelikult pole see üksikjuhtum, vaid täiesti levinud tõsiasi. Olen leerilastega enne lõputesti isiklikult vestelnud ja need jutuajamised kinnitavad, et märkimisväärne osa noortest inimestest on koguduseliikmed tänu sellele, et neil olid usklikud vanavanemad, kes rääkisid usust, Jumalast ja Piiblist.
See, mida vanavanematena oma lastelaste eluväärtuste kujundamisel teha või tegemata jätta saame, on hindamatu.
Ka viimasel praostkonna konverentsil tuli esile lause, mida aeg-ajalt koguduseliikmelt kuuleme: «Õpetaja, ma ei saa järgmisel pühapäeval jumalateenistusele tulla, mulle tulevad lapsed ja lapselapsed külla.» Minus tekitas see küsimuse, kuidas me koguduseliikmetena oma lastele ja lastelastele elu põhiväärtusi ja traditsioone edasi anname, mille varal me ise päevast päeva elame. Me justkui häbeneksime usku ja Jumalat, kuid ei mõtle, et võibolla lapsed just tahaksid kuulda Jumalast ja tulla kirikusse. Võibolla nad ei julge ega oskagi seda küsida, sest peres pole olnud tavaks usust rääkida. Seda peetakse isiklikuks asjaks.
Piibli tõed ei pea olema populaarsed ega pruugi ühiskonnale meeldida, aga see ei tähenda, et need pole tõed. Samas ei või me oma usu ja teadmistega pealetükkivaks muutuda ja teisi paika panema asuda. Küllap Jumal annab meile tarkust, kui seda palume, et oma lapsi ja lapselapsi tema juurde juhatada. Esialgu võibolla lihtsalt nende eest palvetades, siis juba neid sõnaga juhatades ja ehk mõne aja möödudes saab see ilusaks traditsiooniks, et pühapäeval on täiesti loomulik, kui küllatulnud lapsed ja lapselapsed koos vanavanematega kirikupingis istuvad. Ja mitte ainult traditsiooniks, vaid ka vajaduseks või lihtsalt loomulikuks pühapäeva pühitsemiseks.
On selge, et ainult jutt ja traditsioonid ei kujunda noore inimese mõttemaailma ja väärtushinnanguid. Selleks on vaja näha eeskuju, et need tõed ka igapäevaelus toimivad. Isiklik eeskuju on parim kasvatusvahend. Vanavanematena vajame selleks ise valmidust oma jumalasuhte korrashoidmiseks.
On Eesti Piibliseltsi juubeliaasta ja usuaasta meie kirikus, seepärast on põhjust jumalasõna oma igapäevaelus rohkem kasutada. Sõna oli alguses ja sellest tärkab ka usk. Jumalasõna kannab usku ja tegu.

 

 

 

 

Leevi Reinaru,
misjonikeskuse juhataja