Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Vana kooli vaimulike elulood kaante vahel

19.08.2020 | | Rubriik: Kultuurielu

Eesti Keele Sihtasutuse poolt hiljuti välja antud kogumik „Mitu sõrme on Jumalal? Õpetajana koolis ja kirikus, vanglas ja vabaduses“ sisaldab XX sajandi esimestel kümnenditel sündinud vaimulike ja nende abikaasade mälestusi.

Rikkaliku fotomaterjaliga illustreeritud kogumiku aluseks on kunagise Eesti Kiriku ajakirjaniku Edakai Simmermanni lindistatud kümme eluloolist jutustust, mille üleskirjutused on ta ise trükivalmiks kohendanud. Sõna saavad Richard Võlli, Guido ja Linda Reinvalla, Ain ja Benita Eenmaa, Elmar ja Liilia Kull, Harald ja Linda Tammur ning Madis Oviir. Lisaks on ümber trükitud ka varem Oviiri ja Edgar Heinsoo poolt kirja pandud meenutused.

Pöördelised sündmused

Mälestuste põhiteemadeks on kujunemisaastad esimese iseseisvuse aegses Eesti Vabariigis ning läbielamised sõjas, vangilaagrites ja väljasaadetuna Siberis. Samuti on juttu kirikutöö tegemisest eri aegadel ning mõnevõrra ka jutustajate usulistest veendumustest ja nende kujunemisest.

Selle põlvkonna vaimulike mälestusi on küll ilmunud juba varemgi; esile tõstmist väärivad teiste seas näiteks August Arumäe, Harri Haameri ja Elmar Salumaa omad. Ent nende põhjal ei saa teha järeldusi kogu vaimulikkonna hoiakute kohta, sest sageli on autorid olnud pigem erandlikud, kirikuelus mingil moel iseäranis silma paistnud isikud. 

Tänu äsja ilmunud kogumikule saame nüüd varasemast palju paremini aimu sellest, kuidas XX sajandi pöördelisi sündmusi nägid tavalised kogudusevaimulikud.

Nagu ikka mälestuste puhul, torkavad ka seekord silma hinnangute subjektiivsus ning üsna mitmed mälu altvedamisest tingitud eksimused. Teisalt on esitatud elulood hindamatu väärtusega, sest annavad usutava pildi omaaegsete vaimulike igapäevaelust ja mentaliteedist, ent ka suurest tööst, mida nad on meie kiriku ja rahva heaks teinud.

Juhuslikud asjaolud

Ühtlasi avardub lugeja arusaam omaaegse kirikuelu sotsiaalsest ja kultuurilisest taustast. Muu hulgas saab aimu sellest, kui palju on kirikuelu muutunud võrreldes nende aegadega, mil kirikusse kuulus formaalselt veel rahva enamus. 

Ühelt poolt oli tollal võimalik kristliku sõnumiga palju hõlpsamalt inimesteni jõuda kui nüüd. Teisalt oli pastoriamet veel suhteliselt kõrge staatusega, mistõttu selle valisid ka paljud mehed, kes varasemalt kuigi sügavate usuliste huvidega silma ei paistnud.

Nii selgub raamatust, et isegi mõne hiljem tuntud ja tunnustatud hingekarjase puhul mängisid teoloogiaõpingute kasuks otsustamisel kaasa üpris juhuslikud asjaolud. Raamatus vahendatud mõne pastori vaated aga panevad osa lugejaist kindlasti ka kulmu kergitama – näiteks usu puhul hingede rändamisse.

Üldse torkab tähelepanelikule lugejale silma rohkelt üksikasju, mis eristavad kogumikus sõna saavaid vana kooli mehi nooremate põlvkondade vaimulikest. Ka mõned jutustajad rõhutavad muide oma skeptilist suhtumist kirikuelus 1990. aastatel toimunud uuendustesse ja nooremate ametivendade arusaamadesse.

Edakai Simmermanni enda kirjutatud järelsõnast selgub, et raamatu taga on aukartustäratavalt mahukas töö nüüdseks juba lahkunud vaimulike elulugude lindistamisel. 

Äsja ilmunud raamatusse mahtus õieti vaid väike osa sellest. Kokku on Simmermann tema enda kinnitusel mitmesugust kiriku- ja usundiloolist materjali kogunud umbes kaheksakümne inimese käest.

Raamatuga „Mitu sõrme on Jumalal?“ tutvumise järel on põhjust kogujale tänulik olla ning põnevusega oodata seni veel avaldamata materjali põhjal ilmuvaid uusi raamatuid.

Rain Soosaar

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)