Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vana arm ei roosteta − Lüganusel

14.01.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Vaimulikud Einar Laigna (vasakult), Tõnis Tamm ja Einar Soone Lüganuse kirikus käärkambri ja altari pühitsemisel. Matti Kämärä

Lüganuse Ristija Johannese kirikus pühitses omaaegne kohalik õpetaja ja praegune piiskop Einar Soone teisel advendipühapäeval äsja valminud soojustusega käärkambri ühes Einar Laigna valmistatud uhke Püssi plaadist altariga.

Pidulikul sündmusel oli kohal ka katoliku kiriku preester Laigna ja see andis võimaluse koguda killukesi ajaloosalvest. Pärast jumalateenistust aset leidnud kirikukohvil pajatas piiskop Einar Soone vahva loo, mis imelisel moel aastakümnete järel on lihaks saanud.

Õpetaja Rootsist?
«Kuna Lüganusel ei olnud oma õpetajat, teenis siin ajutiselt Narva õpetaja Kull. Tema rääkis rahvale, et peapiiskop on praegu Rootsis ja kui ta tagasi tuleb, määratakse Lüganusele uus õpetaja. Rahvas sai aru, et nüüd tuleb Rootsist õpetaja. Ma meenutan seda seetõttu, et rahvas pidi nii kaua ootama,» rääkis Soone.
Nimelt 2014. aasta märtsist teenib Lüganuse kogudust diakon Tõnis Tamm, kes ordineeriti vaimulikuks 2012. aasta novembris. Varem ooperilauljana karjääri teinud Tamme esimene vaimulikuna teenimise koht oli Stockholmi eesti koguduse õpetaja Tiit Pädami juures vikaar­diakoni ametis. Nii saigi kogudus vaimuliku − küll 40 aastat hiljem − Rootsist.
«Mitmed küsisid, kuidas seal Rootsis elu on − tõesti mõeldi, et olen Rootsist tulnud. Ütlesin, et ei tea, piirid on kinni ja pole üldse Rootsi sattunud; aga külajutud nõnda levisid,» meenutas Soone 40 aasta tagust naljalugu. Soone oli 1970. aastate alguses Eesti kõige noorem vaimulik ning ta peab oma Lüganuse-aega aastail 1973–1985 viljakaks ja huvitavaks − see oli pealegi tema esimene teenimise paik. Kohalikele kommunistidele olevat olnud uue ning pealegi noore ja hakkaja õpetaja tulek löök, sest arvati, et kui vana lahkub, lakkab kogudus olemast.

«Kääri käised üles!»
Soone meenutab esimest leeripüha, kus konfirmeeriti viis leerilast. «See oli avalik leer, ilusad inimesed olid, noored. Ja see oli Lüganusel suur sensatsioon. Külanõukogu kutsus mind välja ja nõudis leerilaste nimesid. Ütlesin, et mina ei anna. «Te varjate?!» Ütlesin, et ei varja − tulge küsige noorte endi käest,» muigab Soone.
Nüüd taas pühitsetud käärkambri kohta ütleb Soone, et tema ajal oli see käärkamber esmalt kolikamber või panipaik. «Aga käärkambri korrastamine oli seotud praktilise vajadusega: et talved on külmad, tegime sellest talvekiriku, nagu praegu tehti. Tookord kaalusime ka teenistuste pidamist majas − siin korraldati lauluharjutusi, koosolemisi, jõuluõhtuid. Aga inimesed ihkasid ikka kirikusse.
Talvel peetigi mõnikord sellisel moel teenistust, et suures kirikus oli hästi lühikene liturgiline osa ja kui vaja, siis ka armulaud, aga sõnaosaks mindi käärkambrisse või mõnikord tuldi hoopis pastoraati.»
Soone naerab, et käärkambril on mitu tähendust: põhiline on see, et seal valmistub vaimulik jumalateenistuseks ette. Naljatatakse, et sõna «käärkamber» on tuletatud ütlusest «Kääri käised üles ja asu töö kallale». Lüganuse kirikul on kaks koda: lisaks lõuna pool ruum, mida rahvakeeles nimetati sandikojaks, mis aga tegelikult oli rüütlite ajal relvakoda. Kui rüütel tuli kirikusse, pidi ta mõõga või muu relva sinna kotta jätma, ja kui ta välja tuli, anti see talle jälle tagasi.

Habe päästis
Pastoraadis pakuti teed või midagi muud sooja juua − kohe pärast teenistust algas tavaliselt lauluharjutus, kus osales vähemalt 20–30 inimest. Soone meenutab, et vahel peeti jutlus hoopis lauluproovis. Soone ise juhatas ka laulukoori. «Laulu vahepeal rääkisin ka − laulu, muusika ja pühapäeva puhul. Need olid toredad koosviibimised, aga seda ei saanud pikalt teha, sest pidin minema pärastlõunal Kiviõlisse teenistust pidama,» meenutab Soone.
Tema ajal pidasid luterlased oma teenistust Kiviõlis õigeusu kirikus. Piiskop mäletab, et alguses õigeusklikud pahandasid, et luterlane läheb nende altarisse, see tähendab ikonostaasi taha, kus pani selga vaimulikuriided. Kord aga ei saanud Soone olude sunnil habet ajada, sest tal oli allergia, ja nii kasvas talle habe ette − seejärel oli kohe teistsugune suhtumine.
«Siis ma tegin ristimärgi ja nemad palusid: batjuška, blagoslovi! Öeldi veel, et «lööb küll tagurpidi, aga ikkagi lööb». Pärast seda ei olnud enam probleemi,» muigab piiskop. Välimus loeb!
Aga milline ikkagi on Lüganuse kihelkonna rahva vagaduse laad? Mismoodi inimesed Soone arvates siin elavad? Enne, kui piiskop vastata jõuab, ütleb diakon Tamm salapäraselt, et kohalik rahvas ei taha teada, mida Otto Wilhelm Masing, see va õ-tähe leiutaja, kes samuti oli kunagi Lüganuse õpetaja, kohalikest arvas.

Kohalik vagaduslaad
«Masing oli ratsionalistliku teoloogia kandja, aga on olemas ka pietistlikke liikumisi. Mulle rääkis minu eelkäija õpetaja Kull, et kui ta tuli pärast laagriaastaid Eestisse tagasi ja talle pakuti kohta Läänemaal, käis ta vaatamas ja leidis, et see ei sobi. Seal on vagaduse laad hoopis teine. Kui ta Virumaale tuli, sai aru, et siin ta võib olla − siis oli ta Jõhvis. Tema oli näiteks üks kõvemaid tantsulõvisid − juttude järgi tean. Ta oli seltskondlik, igatepidi härrasmees ja särav isiksus.
Mulle tundub, et siinne kirikuinimene on suhteliselt kirikusõbralik. Üks näide: nad alati tahtsid tulla ikka kirikusse ja mõistsid kirikuosadust ja -pühitsust rohkem kui vennastekoguduse vagaduse laadiga inimesed. Mäletan Liimala külast üht inimest, kellelt päriti, miks ta peab kirikusse minema, kuulaku Soome Raadiost teenistust. Ta oli siiralt imestunud ja küsis: kust ma õnnistuse saan?! Tuli selleks kirikusse!
Pietistlikus keskkonnas ei ole nendel pühitsemistel ja õnnistamistel nii suurt tähtsust, kui Virumaal on seda mõistetud. Võib-olla on see õigeusu kiriku mõju. Ses mõttes on nad ratsionalistlikud, mõtlevad kainelt, aga samas ka kirik­likult ja ütlevad nagu õigeusklikud, et preester tehku oma töö ära. Kas inimene ise alati haakub sellega või mitte, aga ta arvestab sellega ja austab seda,» räägib Soone.
Pärast käärkambri pühitsemist toimunud kirikukohvi ajal meenutas preester Einar Laigna, kuidas ta 1985. aastal teisel Einaril külas olles valmistas kohalikust materjalist käärkambrisse altari, mida paljud uudistajad sajanditevanuseks on pidanud.
Preester räägib, et sai kasutada altari tegemiseks endise tornikiivri puitu, mis oli «kivistunud ja laagerdunud ega mänginud enam». Altari samba otsa kapiteelid tegi ta romaani stiilis. Samasugused on teistpidi lühtrite ja krutsifiksi all. Lühtrite ja krutsifiksi aluskapiteelid ongi tehtud tornikiivri palkide juppidest.
«Kahe altarisamba jaoks enam sellist puitu ei jätkunud. Pidin võtma toore puu. Mida teha? Toorest puust ei tehta selliseid asju. Tegin nii, et puurisin kuus umbes kümnemillimeetrise läbimõõduga auku, ajasin raua hõõguma ja lasin nad kõik tulise rauaga läbi − nii et tõrv tuli välja. Riskisin nii tehes, aga nagu näha, 30 aastat on ilusti seisnud, ei pragu, ei midagi − asi läks õnneks!» räägib kuldsete kätega preester, kes on muide igale Eesti sõjaväeosale mõõga valmistanud.

Uhke altar
Laigna räägib ka, et tal polnud altari tegemisel ühtegi masinat abiks. Altari sambad sai ta ümaraks nõnda, et lõikas puulauast esmalt saega suured nukad maha, siis voolis selle taskunoaga nii ümaraks kui andis; seejärel kasutas viili ja viimaks lihvis reite vahele pandud suure liivapaberilehe vahel. Aga altari põrand on tehtud hoopis kohalikust Püssi plaadist.
Altariseinal on ümmarguse roseti keskel rist ja ristiharude vahel kolmeharuline ristikheinaleht. «See on kõik puha taskunoaga välja lõigatud. Rahulikult nokitsed − sul peab olema sees sisemine rahu. Sellisel juhul on see ühtlasi mõtisklus. Mulle meeldib sellist asja teha. Kõik ümmargused osad kolme tööriistaga: nuga, viil ja liivapaber,» tutvustab altari autor.
Kui kogudus tänas Laignat altari eest, ütles preester, et peab tänulik olema, et talle usaldati see altar teha.
Aga mida sai praegune piiskop Soone Lüganuselt kaasa? Pärast Lüganust suundus ta Tallinna Kaarli kogudust teenima ja rohkem kogudusi tal polegi olnud. Soone ütleb, et sai Lüganuselt esimesed kogemused kirikust ja kogudusest. «Ja toredad inimesed olid!»
Piiskop meenutab, kuidas igal laupäeval käidi Kiviõlis saunas. Siis toodi pastoraadi juurde Aidu külast saun ja pandi uuesti kokku.
«Ja polnud vett! Kui tulin siia, vedasime majja torud. Kui hakati torustikku rajama, tehti kraav − väga kitsas, vaid mõnikümmend sentimeetrit. Siinsamas kõrvalmajas oli naine, kes armastas napsi võtta, tuli tiira-taara ja kukkus sisse. Kui inimene on napsune, on ta vedel, aga kuidas ta sinna ära mahtus … Mul hirm ka: kraav meie oma, kui midagi juhtub … Ta hüüab appi, lähen vaatama, hakkan sikutama − välja ei tule! Mis teha? Siis tuleb naabrimees, labidas käes, ja lööb kohe niimoodi. Ma küsisin: «Mida sa lööd, lööd ta ju maha, maa sisse?!» Siis kaevasime inimese ümber nii suure augu, et saime ta sealt välja. Aga tõesti oli natuke hirmu ka. Selline see vaimuliku töö on.»
Teet Korsten

Lüganuse kirik
Pühitsetud Ristijale Johannesele.
Kiriku kirjalik esmamainimine aastal 1373; pikihoone sai oma praeguse kuju ilmselt 14. sajandil.
Põhjasõjas jäi kirik puutumata, sest keegi oli uksele kinnitanud venekeelse sedeli, et «selle Kristusele pühendatud maja jätab iga kristlane puutumata».
1941. a süttis kirik sõjategevusest. Tuhaks sai kõik, mis ei olnud kivist. Kogudus taastas kiriku 1951. a. Tornikiiver sai algse kuju tagasi 1987. a.
Aastail 1788–1795 oli koguduse õpetajaks tuntud kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing.
1973–1985 teenis kogudust Einar Soone.
Aastail 1985–1993 Üllar Kask.
Kogudust on teeninud Aarne Lätte, Ahto Mäe, Heinar Roosimägi ja Jaanus Klaas.
Koguduse hooldajaõpetaja on Avo Kiir, koguduse diakon Tõnis Tamm.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)