Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vana-aastaööl unistuste ja traditsioonide kütkes

04.01.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui jõulude eel lastega eelolevast rääkisime, väljendasid nemad mõtet, et sel aastal peaks rutiini muutma. Tegelikult kulgesid pidupäevad siiski tavapäraselt – osa ajast möödus traditsiooniliselt pereringis. Ja kui vana-aastaõhtul sõpradega pidutsevale pojale helistasin, kostus telefonist sõpradele hüütud «See on minu ema!». Tabasin tema hääles uhkusenoodi ja sain juurde selgituse: minu emale läheb korda, kus ja kellega ma olen ja mida teen. Olgu ma pealegi juba täiskasvanu.
Fred Jüssi ütles Maalehe vahendusel aasta viimases numbris: «Need muutused, mis on sellest maast üle käinud, need tormid ja rajud ja hoovused, mis seda uhtunud, on kandnud siia igasugu asju ning siit ka head ja paremat kaasa viinud.»
Möödunud aastal saime uue raha, pärast pikki kuid ärevat ootamist võisime vastu võtta koju naasnud röövitud jalgratturid, pidasime kiriku laulu- ja palveraamatu aastat, pingutasime taas püksirihma, rõõmustasime, sest põhjust tänulik olla on küllaga. Ja neil hetkedel, kui raske on või on olnud, aitab alati teadmine, et meie lähedal on lapsed ja lapselapsed, õed-vennad, sõbrad, töökaaslased, koguduseliikmed.
Kindlustunnet eluks annavad just traditsioonid, mida ka tavaks või hoopis rutiiniks peetakse. Olgu siis tegu kirikuskäigu või Viini Filharmoonikute uusaastakontserdiga, mis täidetud unistusega kauge(te) maa(de) järele ja kauni muusikaga. Eks aasta viimane nädal ja esimene päev olegi täis erinevaid helisid. Ja ikka peab sinna mahtuma ka vaikusehetki, et unistada, vaadata homsesse. «Ma ei tea, palju inimesed on sellele mõelnud, et vaikusest saab teha igasugu asju. Seda saab elustada igasugu helidega ja see annab palju võimalusi,» ütleb «vaikuse partei liige» Fred Jüssi. «Aga kui sul ei ole seda vaikust, siis sa ei saa helidega mängida.»
Olgu kõigil alanud aastal piisavalt vaikushetki, et täita neid vaimukate ja sisukate mõtete, palvete ning unistustega. 1913. aastal võttis meie elu suurepäraselt kokku Anna Haava luulekogu «Põhjamaa lapsed» samanimelises luuletuses.
Meid saatnud vaikustehelin
Ja tähtesäravad ööd,
Kuukumased, lumitand metsad
Ja vaiksed kaugeleteed:
me oleme põhjamaa lapsed.
Kaks – meie mõlemad.
Jääb lumekargelt põue
Meil südame sügavam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Nad ainult aimata on…
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)