Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Valvamise vaevast ja võlust

22.11.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirikuaasta lõpul kutsub kirik süvenema igaviku, viimse kohtu ja valvamise teemadesse. Vahel tundub, et neile mõeldakse viimasena. Ometi ulatuvad nad sedavõrd meie argipäeva ja kultuuri, et ajakiri Vikerkaar pühendas eshatoloogiale terve juulinumbri. Tõsi: mida oleks väärt meie ajalik elu, kui meie sihid ja mõõdupuud ei ulatuks igavikku? Paraku pole head ja kurja, tõde ja vale, millest tulevik sõltub, alati kerge eristada. Kiusatus ehib end ikka ilusate argumentidega.
Selgitades pattulanguse lugu, juhib Helmut Thielicke tähelepanu asjaolule, et hingevaenlane ei avalda oma loomust. Esinedes maona jätab ta üsna vaga looma mulje. „Ta ei ütle: „Ma olen ateistlik koletis ja nüüd võtan ma sinult paradiisi, süütuse ja truuduse ning pööran selle kõik pea peale.“ Ta ütleb hoopis: „Lapsed, täna räägime usust, arutame väga olulisi asju.““ Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust? Kas piiblit peab tõesti mõistma nagu seni? Kas ei ava hermeneutika hoopis teisi tähendusi?
Eelmisel kuul tõstis meedias tormi teema, kuidas mõistab kirik perekonda ja homoseksuaalsust. Välja ilmus hulk usukaugeid heasoovijaid, kes, muretsedes kiriku liikmeskonna vähenemise pärast, püüdsid teda 19. sajandist tänapäeva tirida. Senise ülesande asemel, kuulutada puhtalt ja selgelt Jumala sõna, peaks kirik hoiduma tagurlikkuse ja suletuse eest, käima ajaga kaasas ja lubama täielikku sõna- ja arvamusvabadust nagu mõni bulvarileht.
Leidus poliitikuid, kes rõhutasid riikliku ideoloogia ülemuslikkust ning Õhtulehe juhtkiri ähvardas võimalusega pidada kiriku arusaama vihakõneks. Sellisele välisele survele sekundeerisid heas usus ka mõned teoloogid. Tahes-tahtmata meenus kolmekümnendate Saksamaa, kus eesrindlike saksa kristlaste abil püüti allutada evangeelset kirikut. Selliste katsete kordumist käsitles ka Ronald Tõnisson oma loos „Mugavususklikud ja paharetid“ (ERR 10.10.2017).
Ta juhib tähelepanu viisile, kuidas kõige ilusamast usulisest mõistest – Jumala armastusest – tehakse inimlike soovide ja kiusatuste õigustaja. Armastus oleks otsekui universaalne indulgents, mida teades ja omades võid julgesti patustada, isegi pattu armastada, sest õieti nagu polegi teda. Jutt Jumala käsust näib surnud doktriinina, mis pigem takistab armastuse võidukäiku. Selline kuulutus on linnulaul kaasaja libertinistliku mõtteviisi kõrvadele.
Tõde on siiski see, et Jumala armastus on dihhotoomne, sisaldades nii käsku kui evangeeliumi. Luther ei väsinud seda kordamast: käsk paljastab meie tõelise olukorra – meie süü, mõistes meid hukka ja juhtides meid kahetsusele. Armu-evangeelium aga vabastab ja päästab, andes ühtaegu ülesande ja jõu meelt parandada. „Sellisena mõistetuna kuulub käsk lahutamatult evangeeliumi juurde, sest oma patusust tundmata ning tunnustamata ja tunnistamata ei saa keegi vastu võtta jumalikku armupakkumist evangeeliumis,“ on kirjutanud professor Elmar Salumaa.
Rõõmustagem, et inimloomusele omased väärtused ja tõed, mida Jumal meile omas sõnas on ilmutanud, on maksvad nii 9., 19. kui 29. sajandil. Kristus ja tema kirik armastavad alati inimest, mitte pattu, mis elu hävitab, ükskõik kui kaunilt see end ka ei rüütaks. Nõnda asume pingeväljas, mis on ühtaegu rist ja vaev, kuid samas äratab, elustab ja inspireerib. „Olge kained, valvake!“ sõnastab apostel Peetrus. „Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata.“ (1Pt 5)
Tundugu selle möirge vääramatu jõuna meie endi nõrkus või väline surve, õige on järgida apostli nõu: „Tema vastu seiske kindlalt usus, teades, et neidsamu kannatusi on pandud kogema kogu kristlaskond maailmas“ (1Pt 5:9). Kuni lõpuni! Ärgem siis asendagem usku poliitikaga, teoloogiat ideoloogiaga, õndsust õnnega. Viimasest piibel praktiliselt ei räägi – see on subjektiivne ja mööduv. Vaid ühes seoses osutub see asjakohaseks: „Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi“ (Ps 73:28).

Andres Põder

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)