Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Valvake, et teid leitaks veatumana

09.11.2010 | | Rubriik: Jutlus

2Pt 3:8–14,18
Oleme jõudmas kirikuaasta lõpusirgele. Jutluse tekstki oma meeleolult rõhutab kaduvuse, lahkumise, närtsimise ja surma eelhingust. Ennesõjaaegne kirjandusteadlane, tõlkija ja kriitik Ants Oras kurdab ühes oma artiklis vaimuliku literatuuri mandumist viisakasse ajalehekeelde. Juba siis ei olnud väärikas kõnelda maailma lõpust, algainete põlemisest, põrgust ja taevast. Nõukogude ajal soovitati ka lauluraamatust välja rookida põrguvalu laulud, mida prof Oras oli julgustanud kasutama kui gooti-visionäärset pildikeelt. Nõukogude aega ei sobinud samuti masendavad või hirmutavad noodid. Ometi teevad just need apokalüptilised pildid Jumala sõnast Jumala sõna. Ka tänases postsekulaarses (Avo Üprus) ühiskonnas mõjub antud perikoop ebamugavalt või ahistavalt. Individualistlik eetika ja moraal ei talu epistlilugejaid. Kaasaegne inimene võib lubada endale kõike, kui vaid keegi ei tänitaks ega tuletaks meelde, milleks või kelleks meid on ristimises kutsutud siia ilma. Kas oma himusid rahuldama või Suure Meistri loomistööd jätkama-teostama?
Mind on toonud kiriku juurde just selle teksti esimene salm (2Pt 3:8): üks päev Jumala juures võib kesta tuhat aastat ja vastupidi. Eks materialistlik-ateistliku ilmavaate triviaalses tähenduses ongi kõik siin selle päikese all nii, nagu meile paistab (Luigi Pirandello). Keda see rahuldab, see on omamoodi õnnelik; keda mitte, lahendagu ise oma elumõistatus. Tänu Jeesuse isiklikule eeskujule ja Tema ikooni kaudu saame elule värvid, mõõtmed, kihid ja lademed. Tema puudutab oma vermeis kätega meie südant ja hinge, kutsudes elusamasse ellu.
Uku Masingu 75. sünnipäeval luges Jaan Tooming toonases konsistooriumis umbes 25-le inimesele värsse kogumikust «Neemed Vihmade lahte». Keskaegne hoone pidi minema lõhki, sest vaim lõhestas kive ja jääd ja harjumusi ka usu vallas. Herbert Murd esitas Sela džässkoosseisuga 1977. a suvel Tarvastu kirikus Black Sabbathi lugusid ja pastor loci pidi kirikut uuesti pühitsema.
Jüri Bärgi ja Tarmo Soomere diskod Püha Vaimu kirikus panid mõtlema. Jumala riik ja Tema päev liiguvad mööda inimesi kujuteldamatuil viisidel. Kas oskasin Halliste ja Mõisaküla põlenud kirikute varemeis kujutleda terveid ja kauneid pühamuid, mis täna meid rõõmustavad ja kutsuvad? Ma ei mõelnudki tulevikust, püüdsin leida vaid Tema riiki ja tahet.
Kas oskas keegi 1987. a tänada Järva praosti Harald Merit, kui ta pühitses esmakordselt Kautlas langenute mälestusmärgid, õnnistades sellega Eestimaad? «Tema tegi seda, mida pidi tegema üks vaga ja alandlik sulane!» (praost Herbert Kuurme matusekõnest Harald Merile). Miks olen nii erinevaid seoseid siia kokku kirjutanud? Aga sellepärast ongi need päevad otsekui tuhandeaastasest salvest ja kindlasti on meil kõigil omad hetked, mis saadavad punase lõngana kogu meie elu. See kohustab meid silmas pidama, kas oleme jäänud ustavaks. Meile on palju usaldatud. Me tohime oma emakeeles vabalt tänada ja kiita esivanemate elu-Jumalat. Me tohime isegi surnute mälestuspühal minna kirikusse ja oma surnuid mälestada.
Surmast tasub rääkida ja seda meeles pidada. Me kõik läheme sellesse suurde saladusse, mille Jeesus lahendas, tehes sellest niisama tavalise reaalsuse nagu elamine vägivallatuses – rahus ja rõõmus. Aus töö põllul, metsas ja niidul on otsekui missa, milles kõmiseb vaikuse suurim muusika oma ülitundlike tundevarjunditega. Nii võime maaläheduses enim saada endaks – leida selle, mille oleme mugavas linnaelus kaotanud või kaotamas.
Valvamine ei seisne üksnes teiste inimeste jälgimises, hindamises, mõistmises. See algab endast: kas suudan saada tühjaks halbadest mõtetest, mõjudest, mõnudest? Kas olen valmis loobuma, andmaks aega oma lähedastele ja võõrastelegi, neilt midagi selle eest vastu ootamata? Usu paradoks ongi selles, et ristis võivad kristlased näha elu märki, mitte surma ja kaduvikku. Usk ületab aja müsteeriumid. Aeg ise on ju fiktsioon või relatiivne või antropomorf-ne – kuidas soovite. Aja needusest, piiridest või kulumisest ongi meid päästetud. Aega ei pea raiskama, seda võib kalliks pidada, sest Tema on ka aja Issand ja Looja. Üks on kindel, mida me tohime Kristuses: aega kasutada targalt, et kasvada ja sirutuda Isa poole, kes ei nõuagi enamat kui valvamist ja tähelepanemist – seega hea tunnistuse andmist saabuvast kohtupäevast, ja sellele vaatamata taas sirutumist oma kasinate teadmistega alandlikult kaasteelise poole! 
Novembri teine pühapäev on isadepäev. Mehe ja eriti isa kui Eesti kodu ülla kaitsja rolli tasub alati väärtustada ja tõsta au sisse. Ei ole vastupandamatumat mehelikust mehest, kes oskab käsitseda relva, ent samas pole minetanud võimet ulatada rüütellikult oma muusale õit, mis tähendab mõlemale nii palju (Einar Laigna). Ei ole suuremat ja mõjuvamat relva ühelgi rahval kui mehed, kes saavad ja tahavad olla kained, targad, õrnad ja töökad (Villem Ernits).
Seepärast tulebki meil valvata, et meid leitaks veatumana ja laitmatuna rahus! Pangem tähele aega ja ruumi, kus tohime olla! Jumala päev tuleb kui varas öösel! Korraga saab meile kõik selgeks … ja Teda märgata, otsida pole kunagi hilja! Aamen!

Peeter Parts
,
Kolga-Jaani koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)