Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Valvake!

12.11.2014 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Üks inimese hirmudest seondub tema eksistentsi lõpuga. Keegi meist ei tea, kui pikk on meie tee, ja keegi meist ei tea täpselt, mis ootab selle järel. Pühakiri avab seda teemat, kõneldes kohtust, mis ootab inimest pärast tema maise teekonna lõppu. Kes on kohtus pidanud süüdistatavana olema, teab, et sellega liitub alati hirm, kas mind mõistetakse ikka õigeks. Seda hirmu on loomulik tunda ka siis, kui inimene on enda meelest õigesti talitanud, sest kunagi ei tea, mida otsustab kohtunik. Kui juba kardame maist kohtunikku ja maiseid karistusi, siis Jumala ees seismine ja kogu elust aruandmine võib tunduda veelgi hirmutavam.
Kui maise kohtu ette sattumist väldime sellega, et püüame järgida kõiki seadusi, siis taevase kohtujärje ees peab igaüks meist kord seisma. Küsimus on selles, kuidas elame oma elu, kas suudame käia õiget teed või väsime ja muutume hooletuks. Iga päev ja iga hetk on meie jaoks kingitud võimalus. Ja keegi meist ei tea, kui pikk on tee, mis on meil käia jäänud. Seepärast peaksime olema alati valmis seda maailma maha jätma ja Jumala ette astuma. Aeg, milles elame, on armuaeg. Võime pöörduda Jumala poole ja teda järgida. Kes usub ja on ristitud, see päästetakse. Usklik ei pea kartma tulevikku, vaid võib loota Jumala halastusele ja armule. Me võime kasutada aega valvamiseks ja Jumala poole pöördumiseks ning nii tehes jõuame kord igavikku.
Kaido Soom

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)