Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Valvake!

11.11.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Valvamine ja ootamine on inimese elu loomulik osa. Kristlastel lisandub sellele veel üks eriline ootus, see on Kristuse taastuleku ootus. Jeesuse tõotustest ei saa välja lugeda tema tuleku täpset aega, seda on oodatud läbi kiriku ajaloo ja oodatakse jätkuvalt. Tänapäevalgi näeme märke, mis seostuvad lõpuaegadega: rahutusi ja sõdu, majanduskriise, looduskatastroofe ja läänemaailma loobumist ristiusust. Jeesus on siiski selgelt kõnelnud vaid sellest, et tema tulek saab olema avalik ja paljudele ootamatu. Kristuse teine tulemine ei meenuta tema sündi vaikses ja kõrvalises Petlemma tallis, Jeesus on tõotanud naasta kord võimsalt, taeva ja maa Issanda ja valitsejana.

Kristlastena on meid kutsutud oma Issandat ootama, hoidma oma usulampe põlevana ja elama nagu valguse lapsed. Maailmas ja meis endis on palju sellist, mis usu ja lootuse leeki summutab. Kristlase elu on võitlus uue ja vana inimese vahel: vana inimene meis armastab pimedust, uus inimene aga Issandat, kes on meile elu valguseks. Kristlik usk on oma sisult ja vormilt valvamine. Tuleb valvata oma südant, et patt ja kurjus meie üle võitu ei saaks, tuleb kestvalt palvetada ja iga päev meelt parandada. Nõnda valvates saame olla Jumalale avatud, vastu võtta tema armu ja olla tema päästva evangeeliumi inimestele jagajad. Usuvalvamine lõpeb kord alles Kristuse tulekul, siis taandub pimedus, usust saab nägemine ning lootusest ülevoolav tänu ja kiitus.

Tiina Janno

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)